Rahu, naised, rahu – isad saavad hakkama

Isa ja poeg: maksunõustaja Ivo Vanasaun oma järeltulija Erikuga. Foto: Toomas Huik

Varem, pole kahtlust, käis lapsega koju jäämine meestele enamasti au pihta. Nüüd tõstab samasugune otsus nad pigem au sisse.

Juhan Lepassaar, riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor, teadis juba enne, kui elukaaslane nende tütre ilmale tõi, et tahab tööl aja pisut maha võtta. Mitte sellepärast, et olla euroopalikult nüüdisaegne isa, kes lapse eest hoolitsemist ainult naise kohustuseks ei jäta. Ennekõike ikka sellepärast, et oma väikse järeltulijaga tegeldes teda paremini tundma õppida. «Kuidas me saaksime teineteisega harjuda, kui pikalt koos ei ole?» küsib ta.

Endalegi ootamatult õppis Lepassaar (32) pisut enamat. «Ütlen ausalt,» tunnistab ta, «et kui olin vanemapuhkusel, hakkasin elukaaslast palju paremini mõistma.»
Tema otsust seitsmekuuse tütre Lillega neljaks kuuks koju jääda mõistis ka riigisekretärist ülemus, kel endal väike laps, ning küllap, usub Lepassaar, mõistis ka ülemuse ülemus, peaminister, kel koguni kolm last.

Selles kolmnurgas – mees, naine ja ülemus – peabki jõudma kokkuleppele, milline roll jääb mehele, kui naine on lapse ilmale toonud. Traditsiooniliselt on meest peetud leivateenijaks ehk pere toitjaks, naist aga pere eest hoolitsejaks. Kuid seesugune ettekujutus on mõranemas ja aegumas.

2004. aastast alates, mil lapsehoolduspuhkusele võivad jääda ja vanemahüvitist saada ka mehed, on Lepassaare-suguseid isasid üha juurde tulnud. Mullu oli Eestis igast tosinast vanemahüvitise saajast mehi keskmiselt üks. Paljude Euroopa riikidega võrreldes on seda vähe, ent ega sealgi saabunud muutused töise ja koduse vastutuse jagamisel üleöö.

Õnn kodus, rahu tööl
Kuid muutused hoiakutes annavad endast juba märku. Eesti soolise võrdõiguslikkuse viimane monitooring toob esile, et rohkem kui kolmandik mehi ja naisi peab õigeks, et ema ja isa peaksid lapse esimese pooleteise eluaasta jooksul olema kodus ja hoolitsema lapse eest võrdselt.

Tolle ideaali saavutamisel, selgub samast uuringust, pole takistuseks üksnes see, nagu eelistaksid mehed lapse kantseldamise asemel pigem palgatööd rügada, vaid ka tõsiasi, et paljude meeste hinnangul ei vaataks tööandja sellele kuigi soosiva pilguga, kui nad teataksid soovist pisipoja või -tütrega koju jääda.

Maksunõustaja Ivo Vanasaunal (32) on ses mõttes tööandjaga vedanud. Audiitorbüroo Deloitte ei teinud vähimatki takistust ega esitanud mingeid küsimusi, kui ta otsustas kaheks kuuks poja Erikuga vanemapuhkuse võtta. Liiati lubas rahvusvahelise suurfirma perepoliitika tal üksikuid päevi vabaks võtta ja kodus töötada ka siis, kui parajasti vanemapuhkusel viibinud abikaasa Kristel, Eesti Väärtpaberikeskuse arendusjuht, kodus abi vajas. Ja kuidas ta väikse Erikuga kodus kaks kuud hakkama sai? «Sain hakkama küll,» vastab Vanasaun.

«Midagi ületamatut ei olnud.»
Ka advokaadibüroo Sorainen kuulub nende firmade hulka, kes on töötajate peremured südameasjaks võtnud. «Kui pere on kodus õnnelik, on inimestel ka tööl rahulikum,» põhjendab personalijuhi kt Aivi Roasto. «Eelmisel aastal oli üks meie töötaja kaheksa kuud isapuhkusel, nii et see teema ei ole meile võõras.»

Samas tunnistab Roasto, et kui ta firma noorte isade seas maad kuulas, miks nende peredes ikkagi naised lastega rohkem koju jäävad, oli oluliseks põhjenduseks laste rinnapiimaga toitmise kasulikkus ning samuti meeste kartus kaotada erialast kvalifikatsiooni. «Üks mitme väikelapse isa arvas,» lisab Roasto, «et naine saab alati paremini hakkama, sest ta suudab teha mitut asja korraga.»

Olgem siinkohal lõpuni ausad: sotsiaalministeeriumis mullu Liina Järviste koostatud raportis tuleb välja, et meeste kojujäämist lastega võivad takistada ka naised, kes tajuvad selles vastuolu oma naiserolliga ning kaitsevad oma positsiooni nn peamise lapsevanemana.

Kivistunud roll
Selleks et mehed võiks üldse vanemapuhkusele jäämist kaaluda, on otsustava tähtsusega, et nemadki võivad vanemahüvitist saada. Seni kuni Eesti seadus seda ette ei näinud, tundsid leivateenija rolliga harjunud mehed, nagu mõistaksid sugulased ja sõbrad nende koju jäämist hukka, märgib mullu Helsingi ülikoolis isaduspuhkuse teemal magistritöö kaitsnud Pirjo Turk, poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik. «Kui nad hakkasid aga hüvitist saama,» lisab ta, «siis tundsid, et kojujäämisele vaadatakse positiivsemalt.»

Muusikaõpetaja, koolitaja, ürituste ja õhtujuhina tegutsev Anti Einpaul (42) on lapsega koju jäänud isade hulgas Eestis kahtlemata üks pioneere. Aasta oli 2003. Tütar sai peagi poolteist. Naine sai erialasele tööle. Tartu linnavalitsus, kus Einpaul tollal töötas, lubas talle töökoha säilitada. Nii jäigi Einpaul pooleteiseks aastaks lapsega koju.

Aga seejuures, möönab Einpaul, oli tähtis, et ta ei kaotanud sissetulekut. Kord nädalas, üksjagu vaba graafiku järgi ja sugugi mitte tühiste krosside eest, sai õhtuseid üritusi juhitud. Mehelik leivateenija roll jäi talle alles.

Probleem on selles, et eesti mehed on oma leivateenija rollis – ja peamiselt just selles – liiga kõvasti kinni, märgib kauane Tallinna Goethe Instituudi ja Tallinna kultuuripealinna juht Mikko Fritze, rahvusvahelise haardega mees, kolme lapse isa. Ta on täheldanud, et võrreldes muu edumeelse maailmaga valitseb Eestis endiselt selgepiiriline meeste ja naiste rollide jaotus.

Sedasi on jäänud talle ka silma, et eesti meeste suhe oma lastega näib külm, kauge ja üksjagu sõnatu. «Mehed jäävad paljust ilma, kui nad ei sukeldu lastega koos elamisse ja nende kasvatamisse,» hoiatab ta.

Juhan Lepassaar riigikantseleist on näiteks tajunud, et kui tal varem oli elukaaslasega kahepoolne suhe, siis pärast tütre Lille sündi on neil pere – ning pere vajab aega, hoolt ja pühendumist. Lapsega koju jäämine oli tema sõnul tähtis peresideme tekitamiseks.

Ta väidab kogunisti, et varasem kahe-kolme aasta kaugusse tulevikku suunatud eluvaade asendus seejärel saja aasta pikkuse perspektiiviga.
«Mulle meeldis see aeg kodus,» meenutab ta. «Valetaksin, kui ütleksin, et oli kerge. Oli nii rõõmu kui peavalu.»

Vanemad jäid ellu
Kuigi mõned välismaa uuringud on näidanud, et lapsehoolduspuhkuse võtmine mõjub isa tervisele hästi, leidis enamik siinse loo tarvis küsitletuist, et pole otstarbekas teha meestele lastega koju jäämine seadusega kohustuslikuks, nagu see on mõnes Euroopa riigis.

«Kui riik üritaks seadusega ette kirjutada, kuidas üks pere täpselt oma kodus elama peaks,» lausub poliitik Liisa Pakosta, viie lapse ema, «siis saab ju enamik inimesi aru, et selle koha peal on seadusandja ehk liiga hoogu sattunud. Intiimsemateks oludeks jäägu ikka igaühe otsused ja kokkulepped just nii, nagu konkreetselt sellele perele sobib.»

Pakosta elukaaslasel Jaanus Reisneril on nn isapuhkuse kogemus nende kaheaastase tütrega. «Ja see oli kõigiti positiivne,» kinnitab paar Arterile ühiselt, «laps on rõõmus nagu päikene ja ka vanemad jäid ellu.»

Kuigi, olgu märgitud, ega nende elu käi graafiku või kindlaks määratud rollide järgi – igaüks panustab sellega, millega suudab ja oskab. «Jaanus on näiteks parem vürtsikate ja eksootiliste lihatoitude valmistamisel või tuletegemisel,» tunnustab Pakosta, «mul tulevad paremini välja lihtsad talutoidud, koogid ja laste rinnaga toitmine.»

Ka Praxise isade ja lapsehoolduspuhkuse uuring jõudis järeldusele, et mehed tulevad lastega suurepäraselt toime ning emad vajavad vaheldust lapsega kodus olemisele. Kusjuures ei maksa järeldada, nagu tooks see kaasa äraspidise soorollide muutumise.

Ei, mehed ei muutu sellest naiseks, kui nad lapsega koju jäävad, ega naised meheks, kui nad lapse mehe kätte usaldavad ja tööle lähevad. Ehk nagu ütleb Lepassaar: «Ma läksin vanemapuhkusele, et olla Lillele hea isa, mitte selleks, et olla hea ema.»
Ja just seepärast kavatseb ta lapsehoolduspuhkusele jääda ka tulevikus, juhul kui saatus talle veel järeltulijaid peaks kinkima.

Minu kogemus

Martin Pau
Tartu Postimehe reporter:

Mina isapuhkust ei plaaninud. Otsuseni juhatas naise töökohavahetus ja vajadus naasta ametisse plaanitust varem. Aastasele lapsele omavalitsus sõimekohta ei paku, nõnda polnud mul õieti võimalik mitut pidi mõeldagi.

Olen nüüd pojaga kodus olnud natuke üle kahe kuu ja rahul. Ehk romantiseerisin isapuhkust enne äraproovimist pisut üle, argipäev on mõneti rutiinsem ja kurnavam, aga päris sinisilmne ma loomulikult olla ei saanud – kaks tütart ju ees kasvamas.

Isapuhkuse peamine voorus on lapsega kogetav lähedus. Olgugi ta hooti kui tilluke põrguline, sulab süda, kui ta käsi taeva poole küünitades «opa-opa!» hüüab või su unelaulu peale rahuneb. Äratundmised, et poiss on pärinud sinult mõne viletsa iseloomujoone, just ei kirgasta.

Ühtäkki hakkad aga naerma, vaadates tõtt justkui tillukese iseendaga ja teadvustades, et põnn pole saanud endale ise geene valida.

Isade lapsehoidjaks olemine on kahtlemata õige asi. Olen veendunud, et kes seda tobeduseks loevad, kahetsevad aastakümne või paari pärast vähem või rohkem. Läheduse ja usalduse loomiseks on ju oma aeg, takkajärgi seda vaevalt saavutab.