Eelmisel reedel toimus Pariisis mitu terrorirünnakut, milles sai surma palju inimesi. Üks rünnakutest leidis aset Bataclani kontserdimajas, kus viibis ka 35-aastane Helene Muyal-Leiris. Kahjuks oli tema üks neist, kes ei väljunud kontserdimajast elusana.
Muyal-Leirise abikaasa Antoine Leiris avaldas oma naise mälestuseks Facebookis ausa kirja, mis oli adresseeritud terrorirühmitusele Islamiriik. Kirja pealkirjaks oli «Te ei saa minu viha», vahendab Elite Daily.
Leiris kirjutas oma naisest ja poja emast väga ilusti ning andis terroristidele konkreetselt teada, et tema viha pole nad välja teeninud.
«Reede õhtul lõpetasite te ühe erakordse inimese elu – ta oli mu elu armastus, mu poja ema –, kuid te ei vääri mu viha. Ma ei tea, kes te olete ja ma ei tahagi teada, sest te olete surnud hinged.»
«Ei, ma ei kingi teile oma viha. Te ootate seda, aga kui ma vastaksin vihkamisele vihaga, siis ma langeksin sama ignorantsuse lõksu, mis on teinud teid selliseks, nagu te olete. Te tahate, et ma kardaksin, vaataksin oma kaasmaalasi kahtlustavalt, ohverdaksid vabaduse oma turvalisuse eest. Te kaotasite.»
Leiris kirjutas terroristidele, et neil ei õnnestunud tekitada temas tunnet, et ta pole oma kodus kaitstud. Ta kirjutas veel oma naisest ja sõnas, et nägi naist sama päeva hommikul ning «ta oli sama ilus kui reede õhtul, mil ta kodust lahkus; sama ilus nagu siis, kui ma temasse armusin 12 aastat tagasi.»
«Loomulikult on see valu laastav, ma kingin teile selle väikse võidu, aga see valu saab olema lühiajaline. Ma tean, et ta on meiega iga päev ja et me leiame end kunagi taas vaba armastuse paradiisist, kuhu teie ei pääse.»
Mees mainis kirjas ka oma 17-kuust poega Melvili, kelle elu saab tema sõnul olema «õnnelik ja vihkamisest prii».
«Ta sööb nagu tavaliselt, seejärel me mängime nagu tavaliselt ja kogu oma elu jooksul on see poiss teile ohuks, sest ta on õnnelik ja vaba. Sest ei, te pole ka tema viha ära teeninud.»
Kuigi on raske hoomata, mida võivad tunda need, kes kaotasid Pariisis aset leidnud tragöödias mõne lähedase, on mehe sõnum siiski väga selge ja väärt levitamist: terroristid pole meie viha ära teeninud.