Naine räägib oma vajadustest siis, kui kana pissib?

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Eesti Pereteraapia Ühingu esinaise, psühholoog-psühhoterapeut Siiri Tõniste sõnul võib emotsionaalselt ebaturvalises paarisuhtes juhtuda, et üks osapool ei söanda mõnda enda jaoks olulist teemat üles võtta, sest tunneb hirmu partneri reaktsiooni ees.
 

Selleks võib olla näiteks abiellumise või laste saamise teema, sageli ka intiimelu probleemid. Tavaliselt mõtleb murelik osapool, et kui ta teema üles võtab, siis partner solvub, arvates, et temaga ei olda rahul, märkis Tõniste.

«Samas on see võimalik, et nii ka juhtub, sest kui partner on harjunud, et teda on lapsena väga palju kritiseeritud, siis ta võib ka üsna süütuna näivat kommentaari võtta kriitilisena,» tõdes ta.

Pilt on, aga häält pole!

Tõniste sõnul on sageli just naine see, kes tunneb, et ei tohiks oma vajadustest kuigi palju rääkida, kartes muutuda liialt nõudlikuks ja pealekäivaks - on ju naine enamasti niigi suhtes verbaalsem pool.

«Mees on siis see vaiksem pool, kes hoiab suu kinni ega oska midagi vastata - kuulab naise ära ja mõtleb, et mis ma nüüd tegema pean,» rääkis Tõniste. Selline käitumismuster on tema kogemuste põhjal üsna sagedaseks stressi põhjuseks paarisuhtes.

«Seetõttu, et naine rohkem peale käib ja mees sageli mitte midagi vastu ei ütle, tekibki naisel tunne, et mul ei tohiks olla neid nõudmisi, ei tohiks olla neid vajadusi - tekib konflikt naise sees, et mul need vajadused on, aga ma nagu ei tohiks neist rääkida,» selgitas Tõniste.

Kui naine ootab seejuures, et mees oma tunnetest ja vajadustest samamoodi vastu räägiks ja probleemid saaksid seeläbi lahendatud, siis tegelikkus on tavaliselt risti vastupidine. «Mida rohkem naine peale käib, lootuses, et ükskord ta midagi mulle annab vastu, seda rohkem mees tõmbub endasse,» tõdes Tõniste.

Tüüpiline mehe reaktsioon on psühholoogi sõnul: «Ütle, mis ma tegema pean?». Naine tunneb end aga seepeale süüdi oma «tohutult suurte vajaduste pärast», mida ei mõisteta.

Mina-sõnum aitab hädast välja

Iseseisvalt sellisest käitumismustrist välja tulla on Tõniste sõnul päris raske ja sageli ongi abi pereteraapiast. Kuid eelkõige oleks oluline teadvustada, et mõlema soov on olla selles suhtes ning et see suhe on mõlemale tähtis.

«Et üks on ilmselt vait just selle pärast, et ta mingi hinna eest ei taha seda rasket teemat jätkata, sest tal on hirm, et siis lähebki meie suhe katki, kui me seda teemat edasi arendame - et tüli läheb niivõrd suureks. Ja teisel on iga hinna eest vaja saada kontakti selle vaikse partneriga, sest tema jaoks on eluküsimus see, et kui meil ei ole kontakti, siis meil ei ole suhet ja ühel hetkel siis äkki ongi nii, et ta läheb minema minu juurest, et ma ei kõlba talle,» selgitas psühholoog.

Mis siis aitaks probleemi lahendada? Tõniste sõnul peaks üks oma pressi vähemaks võtma, püüdes samas oma seisukohta kriitikavabalt selgitada, teine aga julgema nii-öelda kapi tagant välja tulla. Väga hea on kasutada mina-sõnumit, mis aitab vältida asjatuid süüdistusi.

Psühholoog selgitas, et sageli tehaksegi suurim viga, rääkides endale murettekitaval teemal stiilis: «sina teed seda, alati sa oled selline.» See kõlab aga süüdistusena, kusjuures rääkija ei pruugi teadlikult süüdistada, vaid püüab enda arvates lihtsalt kirjeldada, mis talle ei meeldi.

«Aga teise inimese jaoks - kui sa räägid «sina, sina, sina» -, kõlab see nii, et mina olen midagi halvasti teinud,» tõdes Tõniste.

Mina-sõnumi puhul tuleb mure sõnastada enda isikust lähtuvalt. «Et mulle ei meeldi see ja mulle on see raske ja mulle see ei sobi ja mulle meeldiks hoopis nii - siis on sõnum palju neutraalsem ja võtab kriitika vestlusest maha,» ütles psühholoog. Lisaks tuleks partneri käest küsida, mida tema tunneb ja mis on tema vajadused.

Mees ei tunnegi midagi?

Tõniste tõdes, et kui ta paaridega läbiviidavas teraapias küsib vaikiva osapoole käest - kes on enamasti, kuid mitte alati mees -, mida tema sel hetkel tunneb, kui teine teda kritiseerib ja nõuab ja süüdistab, võib vastuseks mõnikord kuulda, et mitte midagi.

«Aga kui sealt uurima hakata, siis selgub, et tegelikult seal on õudselt raske tunne, et ma ei kõlba talle, et mitte miski, mis ma teen, ei sobi talle, mitte kunagi ta ei ole minuga rahul, ma kunagi ei suuda vastata tema ootustele, et tegelikult ta ei taha mind. Need tunded tulevad sealt mitte millegi alt tasapisi välja,» rääkis psühholoog.

Alles siis saab tavaliselt ka ärev, süüdistav osapool aru, et pole oma partneri tundeid üldse mõistnud ja tunneb ise ju tegelikult samamoodi, kui partner talle ei vasta - et ma ei ole talle tähtis ja ta ei hooli minust ja tahab kedagi teist ja äkki vaatabki kedagi teist! «Mõlemal on tegelikult üsna sarnased hirmud, aga neil pole aimugi, et teine võib niimoodi tunda,» selgitas Tõniste.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles