/nginx/o/2018/06/21/7913415t1ha350.jpg)
Ma ei tea, mis läks viltu, aga pärast aastaid väljaspool Ameerikat elamist tähendavad ameeriklaste ülekommertsialiseeritud pühad mulle väga vähe. Mul pole tahtmist oma lapsi kommikuhjadega rikkuda ja Frank Sinatra «Jingle Bells» kõlab meeleolukalt jõulueelses New Yorgis, aga naeruväärselt Ülemiste keskuses. Ma olen vist muutunud enesevihkajaks eksameeriklaseks nagu Henry Miller, kui ta kirjutas 1930ndatel kibestunud kirjeldusi Manhattani tühisest elust, mille ta oli maha jätnud.
Sellest positsioonist on mul väga imelik vaadata, mismoodi Eesti noored armastavad seda nii-öelda Ameerika kultuuri: kõikehõlmavat tarbimislainet, millega isegi tõelistel ameeriklastel tõelises Ameerikas on tõeliselt raske hakkama saada. Juba enne kümneaastaseks saamist on suur osa noori eestlasi oma keelelisi horisonte avardanud Cartoon Networki abil. Nad segavad emakeelsesse juttu mõnuga ingliskeelseid sõnu, nad üritavad riietuda ja käituda nii, nagu on näinud tegevat Ameerika noori Disney Channelis, nad mängivad «My Littlest Pet Shop» kujukestega ja «Monster High» nukkudega. Ja muidugi üritavad nad Ameerika pühasid üle võtta.
Ka minul on tulnud oktoobri lõpus jageleda oma kakskultuursete lastega, kes on pähe võtnud, et naabritelt tuleks halloween’i puhul kommi nõuda. Lubasin neil minna, raske südamega, ja mõni hetk hiljem kõlas koputus uksele. «Pommi või kommi?» Naabrilapsed olid omakorda meie ukse leidnud. Ja siis veel ühed ja veel kolmandad... Ma nägin nende laste silmis tõelist sära, kui nad asetasid paika värskeima komponendi oma angloameerika orientatsioonis. Halloween Tartus! See tundus neile uus ja põnev, tõsi, mõni nädal hiljem olid needsamad naabrinäod meie ukse taga marti ja kadrit jooksmas. Nüüd on eesti lastel kolm päeva, mida kasutada kommitagavarade täiendamiseks enne jõuluhooaja algust.
Siiski, ma tunnetan noortes väiksemat entusiasmi marti-kadrit jooksmise puhul, võrreldes halloween’i-hullusega. Suur osa marte ja kadrisid olid viimati meie uksest sisse tulles küll selliste nägudega, nagu oleks nende emad neile vanad riided selga toppinud ja õue santi jooksma ajanud. Vaid mõned neist – kohalike kultuuritöötajate järeltulijad – suutsid kaerajaanist rohkem kui ühe salmi esitada ja kirglikult karelda ja käsi plaksutada laulu algusest lõpuni. Vaat see on eesti vaim! Aga see oli vähemus. Minu oma vanim tütar kuulub pigem enamusse. Mu naine ajas teda välja: mine ikka sõpradega santi jookma! Tütar läkski – sest kes suudaks vastu panna ahvatlusele saada tasuta kommi ja mandariini? Aga see oli poole südamega minek. Asjal puudus ameerikalik sära, puudus Disney kanali õnnistus.
See olukord ajab mind vihaseks. Eesti võib olla väike ja marginaalne, aga eesti kultuur on rikkalik ja maitsev nagu hapukapsas. Eestil on oma keel, oma lipp, oma rahvuslikud tähtpäevad, kus lapsed võivad ringi jõlkuda ja poolvõõrastelt kommi saada. Mart ja Kadri on senini ühed Eesti olulisimad nimed (Mart Laar? Kadri Simson?), mardi- ja kadripäev selle kultuuri olulised tähistajad.
Mul ei lähe eales meelest, kuidas muusik Silver Sepp saabus meie majja kadrisandina, üleni valges, kaenla all valge voolik, mis võimaldas tal kosmosega suhelda. Ta hoidis voolikut oma kõrva juures ja seejärel laulis sinna sisse: «Halloo, kosmos? Kas te kuulete mind? Kadri siin!» See oli üks kentsakamaid etteasteid, mida ma oma elus olen näinud, aga selle jättis seljataha järgmine kadri, kohalik valgete vuntsidega noormees, kes viskas mulle kaerahelbeid otse näkku, et mulle karjaõnne soovida.
Võimalik, et ka Ameerika pühades oli seda spontaanset folgielementi, enne kui plastkommerts need üle võttis. Olen kade, et eestlastel on õnnestunud säilitada ehedus, vähemasti selle alged. Aga mis puutub halloween’i Tartus, siis on sellega minu meelest samamoodi nagu mardisantidega New Yorgis. Lapsed võivad küll kasukad tagurpidi selga tõmmata ja naabrite esikus kaerajaani tantsida, aga midagi jääb justkui puudu. See on vahe eheda ja forsseeritud kultuurinähtuse vahel.