Kui oled üks neist 20-aastastest, kes muretseb, et temast ei saa kunagi täiskasvanut, siis ära muretse – tõenäoliselt ikkagi saab. Kui saaksid praegu näha end umbes 10-15 aasta pärast, siis võib vaatepilt sind tõeliselt üllatada, sest suure tõenäosusega on tuleviku-sina õnnelik.
Clarki ülikooli psühholoog Jeffrey Arnett on uurinud noorte täiskasvanute (vanuses 18-29) ja ka vanemate täiskasvanute (25-39) arengut. Arnett on oma uuringutele tuginedes kindlaks teinud ühe olulise asja, mis näitab, et inimesest on saanud täiskasvanu. Nimelt on küps täiskasvanu rahul oma reaalsusega ja ta aktsepteerib seda, kirjutab Business Insider.
«Täiskasvanuks saamise juurde kuulub kindlasti otsuste tegemine,» sõnas Arnett ja lisas juurde ka selle, et täiskasvanuna ei mõtle inimene enam sellele, et midagi paremat võib olla tulemas. «Sa mõistad, et sinu ees on piiramatu arv võimalusi.» Teisisõnu tähendab see, et sa ei pruugi kunagi leida meest, kellest oled alati unistanud, kuid sa leiad kindlasti kellegi väga toreda. Ühel hetkel võid taibata, et tahaksid selle inimesega koos olla oma elu lõpuni, kuigi tal on võib-olla mõned puudujäägid.
Sama kehtib ka selle kohta, kui inimene otsib pidevalt midagi, mis teeks teda õnnelikuks ja pakuks rahuldust. Sa ei pruugi kunagi leida oma unelmate tööd, aga sa võid leida töö, mida sa naudid ja järsku märkad, et sa ei veeda enam vaba aega tööportaalides surfates.
«Kahekümnendate eluaastate lõpuks on enamik inimesi sellised otsused ära teinud ja üldiselt läheb neil kõigil hästi,» kommenteeris Arnett. «Nad teevad kompromisse, nagu kõik teisedki. Nad mõistavad, et ei pruugi saada täpselt seda, mida tahavad, seega nad lepivad sellega, mis on peaaegu sama hea. See ei mõju neile traumeerivalt.»
2014. aastal viidi Clarki ülikooli eestvedamisel läbi uuring, millest selgus, et 74 protsenti 25-39-aastastest inimestest on abielus, elavad elukaaslasega või neil on kallim. Koguni 87 protsenti neist tunnistas, et nad on leidnud oma hingesugulase. 65 protsenti neist inimestest olid ka lapsevanemad, mis on nende sõnul samal ajal positiivne ja negatiivne kogemus. Kaks kolmandikku lapsevanematest ütles, et nad on kogenud majanduslikku stressi, kuid valdav enamus (90 protsenti) sõnas, et nad on rohkem kogenud suurt rõõmu ja nende elu on saanud sügavama tähenduse. Vaid 15 protsenti vastanutest arvas, et nende elu pole enam nii lõbus, kui enne vanemaks saamist.
Pooled 25-39-aastastest olid praegusel töökohal töötanud vähemalt viis aastat. Töö osas polnud vastajad kuigi entusiastlikud: umbes pooled tunnistasid, et nad pole leidnud sellist tööd, mis neile tõesti meeldiks. Sellest hoolimata tegi Arnett kindlaks, et mida lähemale liiguvad inimesed 30. eluaastale, seda suurem rahu neid valdab. «Inimesed tüdivad pidevalt töö või partnerite vahetamisest, nad tahavad 30. eluaastaks rohkem stabiilsust oma ellu,» selgitas ta.
Kui tulla tagasi suhete juurde, sõnas Arnett, et täiskasvanuks saamine tähendab seda, et inimene vaatab oma partnerit ja mõtleb: «Ta pole küll selline, nagu ma olen unistanud, aga ma armastan teda ja tahan temaga ühise elu luua ning pikalt koos olla.» Arnett hinnangul on see oluline hetk, kui inimene mõistab, et unistused ja reaalsus ei pruugi kattuda, kuid ta tunnistab endale, et see reaalsus on väga hea.