Lapsepõlves kogetud mahajäetusetunne teeb hinge pesa ja mõjutab kogu elu, teab ema-isata kasvanud Aive Sasi (36). Paneb igatsema toetava pere järele, kuid raskendab selle loomist.
Aive Sasi: hüljatusest aitab üle hoolimine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viie aasta eest kõneles noor ja töökas naine unistusest pakkuda oma lapsele kõike seda, millest tema lastekodulapsena ilma on jäänud. Praegu ei naudi Aive veel emarolli. Miks?
«Ju ma ei ole kohanud õiget inimest. Muidugi saaksin üksi lapse kasvatamisega hakkama...» Aive mõtleb hetke. «Tahaksin tõelist peret, laps vajab ka isa. Vanaema-vanaisa minu lapsel ju poleks,» lisab ta.
Elus karastunud, iseseisev ja töökas naine on isiklikus elus kaalutlev ja riski pelgav. Ta peab olema kindel, et tema tulevasel lapsel ei napi kunagi hoolt ja armastust.
Aivel pole oma perest mälestusi – tüdruk sattus Elva väikelastekodusse päris pisikesena. Peamine põhjus, miks ema ja isa jäid vanemlike õigusteta, oli alkohol.
Kui Aive sai kolmeaastaseks, viidi ta lastekodusse Saaremaale, kuueaastaselt Pärnusse ning kaheksaselt Harjumaale Kosejõe internaatkooli. «See oligi kõige hullem, et lastekodulapsi solgutati ühest Eesti otsast teise,» ütleb Aive. Ta kasvas lahus oma vennast ja neljast õest.
Saaremaal oli Aive lastekodus koos vanema õega, kelle isa koju viis, ja lubas nooremale tirtsule ka hiljem järele tulla. Ootama Aive jäigi.
Pimeda aja mõtted
Pimeda aja masendus tähendab Aive jaoks seda, et vahel kerkivad kusagilt sügavalt hingesopist üles valusad tunded.
«Lastekodu oli mõnes mõttes justkui koloonia. Tühja kõhtu ei pidanud kannatama, aga kogu elu käis kella järgi,» meenutab Aive. Kui keegi tegi pahandust või hilines, sai ta karistada, näiteks pidi tassima kooli katlamajja ämbritäite viisi briketti. Kõige rohkem hirmutati lastekodulapsi vanadekodusse saatmisega.
Tollal värvati lastekodulapsi suveks tugiperedesse, et nad saaksid kogeda kodutunnet. «Lapsed olid seal pigem tööorjad. Üks tüdruk rääkis, kuidas pereisa oli teda ahistanud. Mina ei tahtnud minna, õnneks ei sunnitud ka,» ütleb Aive.
Aive külastas mõne aja eest väikelastekodu, kus töötas vabatahtlikuna tema sõbranna Soomest. «Seal avanes kurb pilt, sest lastega ei viitsitud tegelda. Kaheaastane poiss pandi õhtul kell kuus imikuvoodisse ja tõsteti sealt hommikul välja,» kõneleb Aive. Rõõmu tunneb ta aga selle üle, et tänavatel kohtab kerjavaid lapsi palju harvemini kui varem.
Aive otsib välja mustvalge pildi kenast heledapäisest naisest, kelle silmad on Aive omadega nii sarnased. «See on minu ema. Kahju, et ma ei saanudki temaga tuttavaks.»
Kui toona 21-aastane Aive oma ema esmakordselt üles otsis, oli too hoopis teistsugune. Elust ja joomisest räsitud. «Ema isegi ei tundnud mind ära,» neelatab Aive.
Enamik lastekodulapsi otsib oma pärisvanemad üles. Kas või korraks. «Minu ema on meie hulgast lahkunud, minu hinges ei ole viha. Ma ei süüdista ka isa, pigem teeb kurvaks, et ta mind väldib. Ehk on põhjuseks süütunded?» mõtiskleb noor naine.
Aive ütleb, et ei oska pidada pikka viha. «Kui ütlengi kellelegi halvasti, siis kindlasti palun vabandust. Endalgi on ju nii kergem.»
Naisel on suur tõrge alkoholi ja suitsetamise vastu. «18-aastaselt proovisin ja leidsin, et mulle see ei sobi. Teiste joomine ei häiri mind seni, kuni alkohol ei muuda inimese käitumist.»
Aive teab, et tänapäeval peab iga lastekodust lahkuv noor saama eluaseme omavalitsuselt, kust ta pärit. «Paljud vanemateta kasvanud lapsed on siiski tasakaalutud, nad ei suuda hoida töö- ja elukohta.»
Aive saadeti lastekodust isa juurde, kellelt olid vanemlikud õigused ära võetud. «Pandi asjad auto peale ja sõidutati kohale, kuigi mind sinna ei oodatud. Pidasin seal külmas verandatoas vastu kaks nädalat.»
Pärast isa juurest lahkumist vireles tüdruk Tallinnas pisikeses ühikatoas, kuni leidis töö uksi ja aknaid tootvas firmas Finak Tartu külje all. Alguses töötas ta viimistlejana, nüüd peab juba aastaid müügisekretäri ametit. Aive on lõpetanud kutsekoolis maalri ja kodumajanduse erialad.
«Kui saan arvutitöö valmis, lähen hea meelega tehasesse, mulle meeldib midagi oma kätega teha,» kõneleb Aive.
Et tunda ennast tuleviku suhtes kindlana, on Aive loonud ka säästuarve. Näiteks kogub ta koos õega raha reisimiseks. «Üks sõbranna pani Jaapani-igatsuse hinge. Ka Iisraelis tahaks kunagi ära käia.»
Aivel on head suhted ka oma tööandja Teuvo Kurhela perega, kus on koguni 14 last. Kurhela koos abikaasaga nõustus hakkama Aive ristivanemateks. Tavaliselt veedabki Aive jõulud Soomes, eelmisel aastal aga oli pühade ajal oma tädi Heili juures.
Aives pesitseb igatsus emaliku helluse ja isaliku toe järele. Seda ammutabki eelkõige oma tädilt ja ka soomlastest ristivanemate perest. Ta on ise ristiema kolmele lapsele, nende pildid on kenasti kummutil reas.
«Käin Annelinnas (linnaosa Tartus – toim) külas kahel vanemal proual, kellega sain tuttavaks Pauluse kirikus, aitan neid arvutiasjus ning vestleme maast ja ilmast. Aitame üksteist hingeliselt,» räägib Aive. Ta suhtleb üsna tihedasti ka oma õe Hillega, ühega kaksikutest, kelle olemasolust kuulis ta alles 9. klassis.
Oma kodu tunne
Tegus naine näitab, kui palju ta on oma üürikorterit kõpitsenud: värvinud heledamaks kitsukese esiku ja andnud magamistoale romantilise ilme. «Isegi riidekapi nihutasin ise paigast, ainult tagasi ei saanud,» naerab ta.
Lauda ehivad Aive heegeldatud linikud, diivanil ootavad vardad ja poolik kudumistöö: «Kui olen mures või närvis, võtangi vardad või heegelnõela kätte.» Üks tuttav kinkis talle suure, 50-liitrise lõngakoti. Nüüd valmivad Aive näppude vahel jõulukingid.
Käsitööhuvi sai alguse lastekodus tänu ühele kasvatajale, esimesed näputööd valmisid küll niidi ja pliiatsite abil. «Veel hiljaaegu ehtis minu kunagist tuba lastekodus 4. klassis tehtud tikkimistöö,» meenutab Aive.
Eelmisel kohtumisel unistas naine päris oma elamisest. «Jah, seda unistust ma ei ole teostanud, sest ei taha kellelegi võlgu olla.» Aive tahab sõltuda ainult iseendast. Tema kodus on palju lilli, küünlaid ja õnne toovaid kastanimune. Elutoa diivanil pikutavad kaisukarud ja portselannukk. «Nuku ostsin paari aasta eest. Lastekodus ei olnud ju ilusaid mänguasju.»
Aives on jonni ja visadust, nutmas on näinud teda vähesed. Paar nädalat tagasi vaatas ta Lõunakeskuses tüdrukute iluuisutamisvõistlust. Üks pisike piiga kukkus haledasti. Vaat siis kippusid Aivele pisarad silma.
Missugune võiks olla Aive elu näiteks viie aasta pärast? «Ehk jookseb siin kuskil mõni väike tegelane ringi.» Üks või rohkem? «Eks seda näita aeg. Aga kui saan kord emaks, ei koonerda ma kunagi armastusega.»