Islandil elav Saaremaa tüdruk Anni võttis endale eesmärgiks oktoobris oma elu muuta ning vaadata, kas oma elu saabki muuta nii lihtsalt: võta vaid kätte ja hakka pihta.
Pragu seda kirjutades lähevad mu väljakutse viimased seitse päeva ning juba selle nädala lõpus saan ma teha kokkuvõtte, kuidas kõik kulgenud on ja mis mu kuu alguses seatud eesmärgist saanud on.
Aitab küll, enam ei jaksa!
Kolmandal nädalal puutusin esimest korda tõeliselt kokku sellega, kus ma ennast pidin sundima välja minema, sest enam ei jaksanud ega tahtnud. Ma ise süüdistan selles siin eelkõige ilma, sest kogu see ilmakupatus on siin nii talviseks läinud ning isu 20 minutit trenni jalutada hommikul, ei ole just kõige mõnusam asi, mida teha. Näiteks hakkab siin kätte jõudma see aeg, kui suurem osa ajast väljas pime on. See tähendab, et kui ma hommikul ärkan, on mul endiselt veel tunne, et ma olen keset ööd üles ärganud ning ma ei mõista veel täpselt, mida ma tegema pean. Seega maadlen ma siin hommikuti tugevasti sellega, et ma end üldse voodist välja ajada suudaks, saati siis veel end veenma, et tuleb ette võtta trennitee – tahaks ju veel voodis sooja teki all magada!
Lihtsamaks teeb aga kogu situatsiooni see, et mul ei ole teist võimalust. Kuna ma olen sedasorti inimene, kes endale eesmärgi seadnuna sellest raudpolt kinni peab, ei ole mul hommikuti vingumiseks väga ruumi. Või noh, on, aga see on pigem veider diskussioon iseendaga. Virisegu palju ma tahan, ikka ma sinna trenni end lohistan.
Tuttavad näod ja eestlastega duši all
Kui nõnda aktiivselt ühes kohas trenni vihtuda, siis hakkavad õnneks või kahjuks välja kujunema ka inimesed, kes sinuga seal samal ajal vähemalt pooltel päevadel kohal on. Seega on tegelikult päris hea variant endale võõras riigis tuttavaid leida: mine trenni! Treening on hea iseendale, lisaks leiad endale sealt ka tuttavaid, kellega rõõmsaid naeratusi ja tervitusi jagada.
Neljapäeval leidis aset veel selline tore situatsioon, kui pärast trenni end duši alla lohistasin. Tavaliselt lülitan ma end inimeste suminast ja rääkimisest välja, kuna ma ei saa keelest veel hästi aru ning 24 tundi aktiivselt keeleõppimise eesmärgil kuulamisvalmis olla on pikemas perspektiivis päris väsitav. Ühtäkki ma aga avastasin, et ei tõlgigi samas ruumis olnud kahe naise dialoogi oma peas inglise või eesti keelde. Hakkasin naerma ning taipasin, et too ema räägibki oma tütrega eesti keeles, mis oli minu jaoks päris naljakalt tore juhtum. Ma olen 2400 kilomeetri kaugusel Eestist ning ikkagi kuulen emakeelt täiesti juhuslikest paikades!
Ma VAJAN jäätist!
Lisaks sellele, et ma trenni vihtuda, oli üks seatud eesmärkidest ka see, et suhkurt tarbida ei tohi. Seega igasugused küpsised, šokolaadid, jäätised ja teised asjad, mis liigituvad üleliigse suhkru alla, on oktoobrikuus mängust väljas. Ma ise arvasin, et see saab olema kõige kergem osa, kuid lisaks sellele, et eelmisel nädalal muutus voodist tõusmine ning trenni vedamine niivõrd keeruliseks tuli mulle ma-ei-tea-kust nii kange jäätiseisu, et ma olin nõus juba midaiganes tegema selle nimel, et ma saaksin poodi minna ning endale ühe suure potsku Ben&Jerry küpsisetükkidega jäätist osta. Ma lootsin, et see läheb päeva pärast üle, on see meeletu jäätiseisu minus juba neljandat päeva kasvanud. Kõlab küll täiesti totralt, aga esimest novembrit tähistan ma ühe potsikutäie jäätisega (juhul, kui see isu minus kaduda ei kavatse).
«Sa näed hea välja!»
Aga tahate teada, mis mind ikkagi motiveerituna hoiab? Kogu selle sooja teki alla peitu pugemisest ning poest jäätiseröövimise mõtetest hoiduma paneb? Nagu arvata võite – selleks on tulemused! Need hetked on ühed toredamad, kui inimesed peatuvad oma igapäeva toimetuste juures hetkeks, sind korra põrnitsevad ning seejärel ütlevad, et sa näed teistmoodi välja. Et sa näed nii hea välja!
Ja kui iseennast peeglist vaatad, leiad ka end komplimentidega üle valamas. Lisaks see, et jalga tõmmatavad püksid saaks ilma luku ja nööpi lahti tegemata sujuvalt jalast ära võtta, sest need vajuvad lihtsalt alla. Seega ongi mind sel nädalal ees ootamas üks poetripp, mille eesmärgiks on endale otsida normaalselt jalas püsivad püksid, mitte mida iga kolme meetri tagant uuesti ülesse tõmbama ei pea. Mis saaks veel toredam olla iseenda premeerimisest (peale jäätisesöömise), kui minna poodi ja osta endale uued ning number väiksemad riided! Jesss noh!
Anni igapäevaste seiklustega saad end kursis hoida tema blogi Anni Takes Photos kaudu.
