Üksildust võib tunda ka lähisuhtes

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Igatsus läheduse ja tähendusrikka suhte järele on peidus igas inimeses, ometi piinab paljusid üksildus, kirjutatakse ajakirja Tervis Pluss oktoobrinumbris.
 

Moreno keskuse psühholoog-psühhoterapeudi Pille Isati sõnul tähendab üksildus seda, et sõltumata sellest, kellega inimene koos on ja milliseid suhteid loob, tunneb ta kogu aeg, et tal on millestki ja/või kellestki puudus, valdav on mahajäetuse ja ilmajäämise tunne - vahel ei saa inimene arugi, millest tal puudus on, sest tema põhivajadused on rahuldamata.

Üksilduse juured võivad Isati sõnul peituda varases lapsepõlves - näiteks kui beebi kutsub nutuga ema toitma või mähkmeid vahetama, aga ema sageli ei tule - kui selliseid n-ö vastuseta jäänud ootusi koguneb rohkem, ei teki ega kujune ajus ja meeltes välja armastuses hoitud turvalisuse tunnet.

Kuid baasüksilduse all kannatajatest on psühhoterapeudi selgitusel rohkem neid, kes lihtsalt teisega koos olles end üksi tunnevad - selline inimene mõtleb lähisuhtes alailma sellele, kas partner on see õige, kas suhe jääb püsima, eemaldudes suhtest ja klammerdudes oma mõtetesse, hirmudesse, ettevaatlikkusse.

Kui üks vajadus on rahuldamata, rahuldatakse seda teisel viisil: sõltuvused, sundkäitumised (söömine, ostlemine), töönarkomaania, riskikäitumised (kiiruse ületamine), tohutu heategevus (tähelepanu on suunatud väljapoole, nii et enda probleemiga pole vaja/võimalik tegeleda), palju seksuaalsuhteid.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles