Kui hing on katki

Dagmar Lamp
, naine.postimees.ee toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX
  • Psühholoogi nime – erinevalt psühhiaatrist – võib kasutada igaüks
  • Psühhoterapeudiks saamine eeldab veel pikemaid õpinguid
  • Kui keegi lubab, et tema teraapiat on äärmiselt lihtne õppida, ole skeptiline.

Hing valutab, elu näib tumedates toonides ja tunned, et enam ei saa ise hakkama. Kui murtud jalaluu korral tead täpselt, millise doktori poole pöörduda, siis mida teha, kui katki on hing või paigast ära ajukeemia? Elustiil uuris erialaspetsialistidelt, miks on õige eksperdi valik nii oluline.

Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse Sensus kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus ütleb, et Eestis ei kehti eraldi psühholoogiaseadust, seega on tegemist üsna reguleerimata valdkonnaga. «Psühholoogi nime – erinevalt psühhiaatrist – võib kasutada igaüks,» nendib Kalaus. Seetõttu tulebki inimesel endal teha palju eeltööd ning kindlasti uurida psühholoogi pädevust ja kogemusi. «Pole olemas ühtegi teraapiameetodit, mis oleks tõendatult tõhus kõigi psüühika- ja käitumishäirete ravis,» rõhutab Kalaus.

Psühholoog täpsustab, et korduvate teadusuuringute põhjal välja töötatud teraapiameetoditel on palju ühisjooni. «Patsiendile õpetatakse teraapiatehnikaid uute oskustena, seansside vahepeal tehakse kokku lepitud kodutöid,» selgitab Kalaus. «Oluline on, et klient saaks omistada edu endale ning kasutada õpitud oskusi ka pärast ravi lõppu. See ennetab tagasilangusi.»

KÕIGE ALUS ON KVALITEETNE HARIDUS

Tihti ajavad inimesed segamini psühhiaatri ja psühholoogi. Vahet teha on lihtne: psühhiaater on ettevalmistuselt arst, psühholoog aga akadeemilise psühholoogiharidusega. Psühholoogide liidu president Kairi Kreegipuu selgitab, et praktiseeriv psühholoog on spetsialist, kelle tugevuseks on nii raskustesse sattunud kui ka terve psüühika seaduspärasuste tundmine. Kursisolek psühholoogia kui teadusega annab oskuse analüüsida ja hinnata abistamismeetodeid adekvaatselt. «Pädevuse saavutamiseks on tarvis tugevat akadeemilist psühholoogiaharidust, mis vastab magistritasemele, ja aastast juhendajaga praktikat erialasel tööl,» räägib Kreegipuu. «Riiklikult tunnustatud psühholoogiaharidust annavad Eestis ainult Tartu ja Tallinna ülikool. Hariduse kvaliteet on väga oluline – põhjalik väljaõpe tagab muu hulgas, et spetsialist tunneb ära, kui tema abist jääb väheks, ning oskab ka inimest edasi suunata. Teinekord võib see päästa inimese elu.»

INTENSIIVNE VÄLJAÕPE

Psühhoterapeudiks saamine eeldab aga veel pikemaid õpinguid. Pereteraapia ühingu juhatuse liige, psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel ütleb, et psühhoterapeudiks ei saa keegi üleöö, tegu on pika protsessiga. «Pereterapeudi väljaõpe kestab viis aastat, neist kolmel esimesel õpitakse, kuidas sekkuda ja eri probleemidega tegeleda, sellele järgneb kaks aastat tihedaid supervisioone,» räägib Konstabel. Superviisorid on juhendajad, oma valdkonna tippspetsialistid, kes annavad nõu ja tagasisidet ning suunavad tegevust. «Aga see kõik tähendab ka kohustuslikus korras intensiivset tööd enda suhtemustritega. Kui spetsialist pole julgenud tegeleda enda probleemidega, ei pruugi ta abivajajal neid märgatagi, aitamisest rääkimata.»

SOOVITUSI SPETSIALISTI VALIKUL

  • Uuri põhjalikult asjatundja tausta, sest vaimse tervise spetsialistid on ettevalmistuse poolest erinevad. Kindlustunnet lisab, kui näed, et tegemist on kutsetunnistusega psühholoogi, psühholoogide liidu või mõne Eestis tunnustatud psühhoteraapiaühingu liikmega. Hea koht kutsega kliiniliste ja koolipsühholoogidega tutvumiseks on kutsekoja koduleht (www.kutsekoda.ee), samuti peaks info spetsialisti pakutavate teenuste ja nende teadusuuringutega tõestatud tulemuslikkuse kohta olemas olema tervishoiuasutuse kodulehel.
  • Ole skeptiline sel juhul, kui keegi lubab, et tema teraapiat on äärmiselt lihtne õppida ja see aitab kõigi murede puhul (rahanappusest vaimse alaarenguni), samas pole tal oma meetodite tõhususe kohta ette näidata mingeid teadusuuringuid (või pole need uuringud tõsiseltvõetavad – on vanemad kui kümme aastat, pole avaldatud eelretsenseeritavates teadusajakirjades jms).
  • Psühhiaater on arstiharidusega, tema saab ainsana välja kirjutada ravimeid. Psühhiaater teeb koostööd kliiniliste psühholoogidega, kes on spetsialiseerunud just psüühikahäiretega tegelemisele.
  • Vaimse tervise probleemidega haigekassa rahastatud abi saamiseks tuleb pöörduda esmalt kas psühhiaatri või perearsti poole, kes saavad suunata vajaduse korral edasi kliinilise psühholoogi juurde.
  • Ravimid ja psühhoteraapia ei välista, vaid täiendavad üksteist. Tavaliste suhteprobleemide ja elumurede puhul pole ravimit vaja, ent raske depressiooni või ärevushäirega kimpus inimene ei suuda ravimite toeta oma eluprobleeme lahendada. Käitumise ja mõttemustrite muutmiseks jällegi ravimist üksi ei piisa.
  • Arvestage, et probleemid ei lahene ühe teraapia- või nõustamiskorraga, vaja läheb mitut kohtumist. Kohtumiste võimaliku arvu, sageduse, oodatava võimaliku tulemuse ja ka hinna kohta küsi julgesti spetsialistilt.

Allikad: Kätlin Konstabel, Kairi Kreegipuu, Katri-Evelin Kalaus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles