Kindlasti mäletad sinagi oma lapsepõlvest vanemate lohutamist, kui lasteaias või koolis mõni poiss kiusama tuli: «Oi, ära muretse, kullake, see tähendab, et sa meeldid talle!» Miks ei tohiks aga midagi sellist tegelikult oma lastele öelda ja õpetada?
Joanna Schroeder kirjutab Babble.com-is, et kuigi ta ei tea täpselt, millest selline suhtumine omal ajal alguse sai, on igal juhul aeg sellele lõpp teha. Miks?
1. Me ei tohi oma lastele õpetada, et armastus võrdub vägivallaga. Armastus võrdub austamise ja aupaklikkusega ja see ei tähenda kunagi seda, et «kui lööb, siis armastab». Kui me õpetame oma lastele, et neile teeb liiga inimene, kellele nad meeldivad, ühendame omavahel armastuse ja valu. See normaliseerib vägivalda. On ääretult oluline, et lapsed õpiksid maast madalast, mis on armastus tegelikult. «Olenevalt lapse vanusest võime selgitada, miks mõned lapsed teisi näiteks löövad – see on seotud kontrollimehhanismidega, mitte sellega, et ta hoolib kellestki,» suunab psühholoog Lisa Kaplin vanemaid õiges suunas.
2. Laste sõprussuhteid ei tohiks romantiseerida. Lastel peab lapsepõlves olema võimalus olla sõber nii poiste kui ka tüdrukutega, ilma et täiskasvanud lisaksid sellele suhtele romantilise mõõtme. Lastele on olulised tugevad sõprussidemed mõlemast soost lastega ja täiskasvanud ei tohiks lapsi selle eest naeruvääristada. Muidugi tekib mõnedel lastel kerge armumistunne, kuid need tunded on süütud ja peavad sellisteks ka jääma.
3. Ära süüdista ohvrit. Su laps kohe kindlasti ei otsinud negatiivset tähelepanu, ükskõik, mis oli agressiivse lapse eesmärk. Seda isegi juhul, kui su laps käitus väljakutsuvalt – mitte keegi ei taha, et neile tehtaks haiget. Kui sa süüdistad last selles, et ta on haiget saanud, näitad sa, et laps ei saa sind usaldada ning seda hetkel, kui ta sind kõige rohkem vajab. Tulevikus ei pruugi ta enam sulle öelda, kui midagi sellist uuesti juhtub. Lapsevanema üks olulisemaid ülesandeid on lapse jaoks olemas olla ja ta ära kuulata. «Kui keegi teeb lapsele haiget – isegi, kui tegu on sõbraga – peab laps sellest täiskasvanule rääkima esimesel võimalusel,» rõhutab dr Kaplin.
4. Halva käitumise ignoreerimine on kõigile osalistele kahjulik. Halb käitumine on halb, seda olenemata põhjusest. Kui laps teeb teistele liiga, peab sekkuma ning ennetama sarnast käitumist tulevikus. Lastele on vaja piire ja raame, samuti peab neile õpetama empaatiat. Selle asemel et küsida lapselt, kes teisele haiget teeb: «Oi, ta vist meeldib sulle?», peaks hoopis küsima, mis ta arvab, kuidas ta sõber võis end tunda, kui ta haiget sai. Kui kiusajale meenub sõbra kurb nägu, oskavad nad paremini luua seoseid oma tegude ja tagajärgede vahel: mis põhjustab valu või kurbust. See on laste jaoks väga oluline õppetund.