«Ma ei taha täna kooli minna!» See lause kõlab varem või hiljem iga koolilapse suust. Millal peaks aga hakkama muretsema, et pead on tõstnud koleda nimega loom koolistress?
Koleda nimega loom koolistress
18. oktoober 2015, 21:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolipsühholoog, pereterapeut ja koolipsühholoogide liidu juhatuse liige Karmen Maikalu ütleb, et mõnikord on koolistressi ära tunda väga lihtne. «On näha, et laps on murelik, tal on tekkinud vastumeelsus kooli suhtes,» ütleb ta ja lisab, et paljud lapsevanemad ei oska seostada koolitõrkega lapse füüsilisi muresid, näiteks hommikust pea- ja kõhuvalu, mis koju jäädes paari tunniga kaob. Maikalu lisab, et lapsele on psühhosomaatilised nähud reaalsed ning mingil juhul ei tohiks teda süüdistada teesklemises.
Teinekord võib koolistressis lapse ära tunda käitumishäirete järgi: ta küll lahkub hommikul kodust, kuid ei jõua kooli. «Muretsema peaks siis, kui see muutub pidevaks ja helgemaid päevi polegi,» tõdeb psühholoog.
Otsi põhjust!
Kõige olulisem on Maikalu sõnul leida üles stressi põhjus. «Koolistress ei teki niisama. Esimene samm on lasta lapsel rääkida,» julgustab ta.
Kui probleemi juur leitud, tuleb hakata otsima lahendust. «Oluline on koostöö kooliga, esmalt peaks asja arutama klassijuhatajaga,» lausub Maikalu. «Silmas tuleb pidada ka seda, et koolil ja kodul on ühine eesmärk: tagada lapse hea areng. Hoidke ühine siht silme ees ja arutage, mida saab ära teha kool ja mida kodu.»
«Koolis ma näen: probleemidel on lastud kuhjuda. Sageli on selle taga lootusetusetunne, et ah, ega midagi paremaks ei lähe. Aga enne ju ei tea, kui ei proovi!»
Koolipsühholoog teab, et sageli on koolistress sümptom, ning kui hakata uurima, siis võib selle tunde taga olla hoopis laiem probleem, näiteks kehvad suhted kaaslaste või õpetajatega, hullemal juhul koolikiusamine. «Mõnikord tunneb laps, et kogu see koolivärk käib üle jõu,» selgitab Maikalu. «Aga on ka selliseid olukordi, kus lapse vaimsed võimed on nõrgad ja riiklik õppekava liiga keeruline. Väga sageli esitavad lapsevanemad tohutult kõrgeid nõudmisi, mida laps ei jõua täita.»
Kodune õhkkond korda!
Unustada ei tasu ka esmapilgul lihtlabast põhjendust: laps on lihtsalt väsinud! «Koolipäevad on pikad, kodus antakse palju õppida. Täiskasvanud tõstaksid kohe protestikisa, kui neil oleks nii pikad tööpäevad! Paljud lapsed on ka huviringidega üle koormatud, kõike on lihtsalt liiga palju,» nendib Maikalu. Ning on veel üks oluline väsitaja: väga paljud lapsed istuvad öösiti arvutis ning ei puhka lihtsalt välja.
Maikalu teab, et sageli pole koolistressi taga probleemid õppeasutuses, vaid hoopis peresuhetes. «Lapsed on hästi tundlikud ja näitavad kiiresti välja, kui peres on mingid probleemid,» tõdeb ta. Näiteks võib laps keelduda kooli minemast, kui vanem on depressioonis, sest laps tunneb endal vastutust teda rõõmsana hoida ja aidata.
Loomulikult mõjutavad last ja tema käitumist väga tugevalt vanemate vahelised pinged, konfliktid, vägivald ja alkohol. «Meile võib tunduda, et lapsed ei kuule või ei näe, aga tegelikult mõjutab kodune õhkkond neid väga. Siis peab aitama juba tervet perekonda.»