Nädal aega on möödas sellest, kui Islandil elav Saaremaa neiu Anni seadis endale eesmärgiks käia terve oktoorbikuu vältel tublisti-nobedasti trennis. «Peab ütlema, et aeg läheb kiiremini, kui ette kujutada oskasin,» kirjutab Anni oma esimese nädala kokkuvõtteks.
Seda kirjutades istun keskmiselt valusamate lihastega laua taga, mis panid mind mõni päev tagasi kaaluma end voodihaigeks tembeldada, kuid sellest hoolimata ajasin oma valutavate kõhulihastega end voodist nobedasti püsti ning asusin tegutsema. Aega oli tervelt kaks päeva (ehk nädalavahetus) end koguda ja mittevalutavaks mõelda, et siis esmaspäeval jälle trenni vihtuma saaks hakata.
Islandil muutub ilm muutub väga kiiresti, seetõttu puutusin eelmisel nädalal kahel korral kokku sellise olukorraga, kus poole tee peal hakkas mulle pähe sadama vihma ja rahe segu ning tuul tõusis nii, et ma hakkasin juba otsima toekamaid kive, et neid endale tasku pista.
Selline ilm on aga väga heaks motivaatoriks kiiremini kohale, teiseks motiveerib see kauem treenima – no et ei peaks kehva ilmaga end pärast uuesti õue sundima. Kuna minu jõusaali seinad on kaetud selliste akendega, kust näeb välja, aga teised väljast sind ei näe, siis mõnikord viimased 15-30minutit lõdvestusjooksu tehes vaatan ma aknast seda kehva ilma ning ohkan sügavalt (lisaks sellele, et füüsiline koormus sügavalt ohkama paneb), mõeldes sellele, et ees on ootamas 2,5kilomeetrine jalutuskäik. Aga elades Islandil ei ole mul õigust ilma üle kurta, nii et selle osa pean ma kahjuks vahele jätma.
Hinnates hommikuid
Kuna mu päev koosneb siinmail olles nii mitmestki erinevast kohustusest, olen enda jaoks lisaks tervislikuma elule pürginud ka selle poole, et ma hommikuid rohkem hindama (ja nägema) hakkaksin. Seepärast tõusen ma juba hommikul seitsme ajal ülesse, et kaheksaks, poole üheksaks trennis olla. Siis on hea mõelda, et kella kaheteistkümnest olen ma reeglina juba kodus ning päev alles algab. Seega on hea tunda, et mul on nii palju aega teha oma teisi toimetusi!
Aga räägime numbritest! Nende täielikus õigsuses ma kindel olla ei saa, sest neid pakuvad mulle ainult kas jõusaalis olevad masinad või telefoniäpid. Nimelt on kogu World Class Iceland jõusaal varustatud LifeFitness masinatega, millel on ka olemas ühilduv äpp. Selle abil saan iga oma vihutud liigutuse salvestada QR-koodi abil oma telefoniäppi, ühendades sellega masina ning oma nutiseadme.
Keskmiselt kulutan ma iga trenniskäiguga 1000-1200 kilokalorit, mille hulka arvestan ma ka lisaks treeningule pärastise ujumise (tavaliselt ujun 10-15 basseinipikkust) ning viiekilomeetrise jalutuskäigu edasi-tagasi jõusaali.
Kuna aga päev ei lõppe mul trennisaali külastusega ning oma ihuga pean ma veel jooksutama-jalutama 15kilost labradori ning vajadusel lapsekandmise ning transportimisega tegelema, arvan, et kulutatud energia hulk suureneb umbes 1500 või enamagi kilokalori peale, mis tekitab päeva lõpuks päris heas mõttes väsinud tunde. Hea on minna õhtul voodisse (voodi pehmust hakkad kuidagi eriti palju hindama siis, kui terve päev füüsilist trenni teha vihud!) ja tunda oma natukene pitsitavat keha.
Motivatsiooni otsides
Lisaks sellele kirjutas eelmisel nädalal mulle üks armas neiu, kes oli lugenud minu esimest artiklit sellest blogist. Ka tema otsustas ühel heal päeval lihtsat alustada ning praegu tunneb end suurepäraselt (ja oh, ta näeb suurepärane välja!). See lugu oli niivõrd innustav, et kui ma mõnel hommikul natukene mõtlengi sellele ettevõtmisele natuke väsinult, siis meenutan selle toreda tütarlapse sõnu ja seejärel ongi juba jalg kergem tõusma
Lisaks pani see mind lootma, et ehk minu lugu saab ka olla kellelegi ehk motivatsiooniks või innustuseks. Asi lihtsalt ongi kättevõtmises ning ei ole vaja kõike nii peenelt teha. On vaja lihtsalt alustada. Ja ma ise usun, et mitte selleks, et kohe tulemusi näha, vaid selleks, et endale harjumus tekitada. Ma küll veel ei tea, kuid ma ise usun, et Miami rannakeha on tegelikult harjumuse tulemus. Ja selleks, et harjumus saada, tulebki lihtsalt ühel päeval alustada. Ei ole vaja oodata eesmärkidega oktoobrit või neljapäeval mõelda, et esmaspäeval alustan. Tuleb alustada kohe, selsamal tunnil, lükates kõrvale näiteks kommikott. Usun, et alguses on mõte ning seejärel tegu.
Alguses on see muide päris keeruline – mulle endalegi. Ma ei tea, mis teine Anni minuga vahepeal räägib, kes kuidagi nii osavalt ning hästi leiab vabandusi ning põhjusi selleks, miks mingit trennipäeva vahele jätma hakata. Peas hakkavad rääkima umbes sellised mõtted: «Sul on vaja pärast trenni kohe X-kohta jõuda!0 Sul on nii vähe aega ja mõtle, kui sa ei jõuagi! Ära parem mine – sel juhul jõuad kindlasti, sest see on OLULINE!. Küll homme teed rohkem…» Või ka: «Sa olid eile nii tubli, täna pole vaja pingutada!»
…ja kõik sarnased mõtted, mis peast läbi käivad ja mind veenma hakkavad. Nendega on aga tegelikult lihtsam toime tulla, kui muidu paistab. Ütle lihtsalt ei! Mina vähemalt veel katsetan seda viisi ja ootan tulemusi! Praegu igatähes tundub, et toimib!
Anni igapäevaste seiklustega saad end kursis hoida tema blogi Anni Takes Photos kaudu.
