Paar aastat tagasi tuli maailmal jätta hüvasti ühe eelmise sajandi kõige mõjukama ning olulisema moekunstniku Yves Saint Laurent'ga - mehega, kes riietas naised pükskostüümi. Püksid daamide igapäevagarderoobis said vabanemise sümboliks, luues eeldused naiste iseseisvuse ja enesekindluse tõusuks.
Üheks esimeseks naiseks, kes kandis pükse avalikkuses, oli Coco Chanel - keerulise eluteega moelegend, kes ei lasknud millelgi ega kellegi oma unistuste ja eduni jõudmist takistada. Ta oli julge naine, kes teadis, et kui ta ise ei seisa enda eest, ei tee seda mitte keegi.
Ligikaudu kolmkümmend aastat tagasi, 1980ndatel, oli Lääneriikide naistemoes kohal number üks power dressing - riietumisstiil, mis pidi aitama selle järgijal paista kompetentse, enesekindla ning autoriteetsena. Märksõnad, mis stiiliga seondusid, olid maskulliinsed vormid, pintsak, patšokid ja rõhutatud õlad.
Power dressing oli mõjutatud oma aja väljapaistvatest ja võimukatest naistest, kelle seas olid nii Briti tolleaegne peaminister Margaret Thatcher, printsess Diana kui ka kultusseriaalide Dallas ja Dünastia tegelased.
Power dressing, kiirates endast jõulisust, professionaalsust ning tõsiseltvõetavust, oli viis end maksma panna aladel, mis traditsiooniliselt olid meeste mängumaaks. «Naine võib olla, kes iganes ta soovib,» oli sõnum, mida kandis endaga kaasas stiili järgija.
Tänapäeval ei ole enam rõivaid, mida naised Lääne ühiskondades kanda ei võiks. Pigem on meestel siinkohal piirid ja raamid - seelik ja kleit kindlasti ei ole riideesemed, mida üks õige härrasmees oma garderoobis omama peaks.
Samuti ei ole naistel piiranguid, kuidas nad mõtlema peaks, millega oma vaba aega sisustama ning mis elualadel tegutsema - meil on nii naiskopajuhte kui -mehaanikuid, samamoodi meesjuuksureid ning -stiliste ehk ameteid ei ole tänapäeval enam võimalik kategoriseerida siltide «meeste töö» ja «naiste töö» taha.
Kindlasti on säilinud teatud seaduspärasused, mis valdkondades ja ametites on rohkem naisi või mehi, kuid see on statistika ja mõjutatud traditsioonilisest elukorraldusest. Postmodernne inimene, kaasaegne naine, on vaba tegema oma valikuid ja otsuseid - sõltuvalt iseenda soovidest, unistustest ning eneseteostusvajadusest.
Aga ikka on probleeme! Esiteks palgalõhe eesti meeste ja naiste vahel on lubamatult suur ning teiseks võib päris sageli kuulda edukate, eesmärgikindlate ja jõuliste naiste kohta meestepoolset (vahel ka naistepoolset) kriitikat ning tembeldamist negatiivse varjundiga feministiks.
Neil on arusaam, et karjäärinaine on kalk, kõrk ja tundetu alfaemane, hedonist, kes ei taha kunagi kodu ega lapsi. Vale, tahab küll! Ka temal on süda ning vajadus kodusoojuse ja armastuse järgi, kuid tal on ka tahe midagi saavutada, ise ära teha.
Muidugi iseasi on veel suhtumine ilus = loll. Pigem vastupidi - tark naine teab, et stiilsus ja hoolitsetus on trumbid tänapäeva maailmas, kus pildid sageli domineerivad jutustuste üle.
Mõned kuud tagasi lugesin ühest naisteajakirjast ühe noormehe arvamust, miks talle meeldivad karjäärinaised. Kirjutaja leidis, et üsna sageli mehed kardavad edukaid naisi või kardetakse, et kodused tööd jäävad tegemata. Talle endale aga just sümpatiseerivad naised, kellel on siht ja tahe, kellel on ambitsiooni, kes suudavad siduda töö- ja pereelu.
Autor leidis, et nende mõttemaailm haakub paremini meeste omaga ning meestega suheldakse kui võrdne võrdsega. Need on naised, kes teevad ise oma elu põnevaks, muutudes läbi selle huvitavamaks ka meessoo jaoks.
Selline kirjatükk mõjus vägagi värskendavalt ning õnneks kuulub ka minu tutvusringkonda rohkem just selliseid noormehi, kes peavad ihaldusväärseks tütarlast, kes julgeb enda eest seista, unistada suurelt ning ei kohku raskuste ees. Lihtsam väljapääs ei ole väljapääs.
See on tüdruk, kes väikesena jooksis paljajalu aias ringi ning mängis pätti ja politseinikut, mitte ei läinud kaebama, kui poisid teda patsist tirisid, ega hakanud jonnima, kui ta Barbiele uut kleiti ei ostetud.
Ausalt öeldes ei suuda ma suhtuda hästi meestesse, kes arvavad, et naise töölkäimine on lihtsalt tilulilu, eesmärgiks mitte igavusse surra. Samuti ei suuda ma vaadata hea pilguga naisi, kes arvavad, et mehed peaks neile kõik välja, ette-taha ära tegema.
Arvatavasti mõnedele selline elamisviis sobib, kuid kahjuks toodab see ainult arhailist perekonna- ja ühiskonnamudelit - naised = pliit, mehed = karjäär.
Kindlasti ei leia ma, et Eesti ühiskond peaks minema nii kaugele, nagu on mindud Skandinaavia maades, kus sageli võib olla tunnistajaks vahejuhtumitele, kus naine solvub, kui mees talle istet pakub ning hakkab tõrelema stiilis «Mis sa arvad, et ma ei saa sellega ise hakkama, või?!», kui talle mantlit selga aidatakse.
Mulle tundub, et liiga agarad naisõiguslased on selles süüdi, et sageli kiputakse kõigis edukates ja ambitsioonikates naistes nägema seda kohutavat feministi. Üks asi on võidelda võrdse kohtlemise ja võrdsete palkade eest, teine asi on minna absurdsusesse ja muutuda nii-öelda feminaziks.
See termin viitab naisele, kes viib soolise võrdõiguslikkuse teema nii kaugele, et soovib muuta sõna history shestory’ks ning sõna snowman asemel kasutada terminit snowperson. Õnneks viimase sõnaga Eestis probleeme ei tohiks tulla. Leian, et selline käitumine on täiesti absurdne ning toob rohkem kahju kui kasu, kallutades kõigi enda eest seisvate naiste kuvandit totruse poole.
Sageli kipuvad inimesed unustama, et mehed ja naised ei saa eales olla täpselt ühesugused ja võrdsed, ei ole võimalik eirata füsioloogilisi erinevusi - juba mehe ja naise aju toimib erinevalt, mis siiski ei tähenda, et nad ei peaks saama samaväärselt palka ning võrdset kohtlemist.
Arvan, et kõige olulisem on naistel meeles pidada, et enda eest tuleb ise seista. Tuleb omada arvamust ning julgeda seda ka välja öelda. Jah, tuleb julgeda. Minu suurimaks inspiratsiooniks on julged naised, kes jäävad igas olukorras iseendaks ning ei lase endale pähe istuda.
Neis on lapselikkust ja elurõõmu, aga ka kainet mõistust ning teotahet. Neil on väärtused, millesse nad usuvad ning soovid ja sihid, mille poole nad kindlalt püüdlevad, jäädes sealjuures naiseks, jäädes inimeseks, mitte muutudes tundetuks robotiks, kes hävitab kõik oma teel.
See on naine, kes on ilus nii seest kui väljast. Ka temal on oma kartused, nõrkused ja hirmud, kuid ta vaatab neile otsa ning läheb edasi.