Naine.postimees.ee küsis lugejatelt, mida tähendab abielu nende jaoks. Vastuseid tuli erisuguseid. Noppisime neist välja mõningad mõtted, et jagada ka teistega.
Lugeja: abielu on nagu kaskokindlustus
2. november 2010, 09:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui paljud vastused kinnitasid, et abielu tähendab tõepoolest koosolemist nii heas kui halvas, siis leidus neidki, kelle jaoks kooselu ametlik vormistamine ei ole tähtis. Vaba kooselu puhul nägid mitmed vastajad aga teatava taganemistee jätmist ja ebakindlust.
Ehkki mõnedki vastajaist arvasid, et abielu tähendab kõigest üht paberit, mis lihtsustab mitmeid asjaajamisi, leidus ka neid, kes ainuüksi paberi nimel abielu sõlmimist taunisid.
Rohkem kui paber
«Leian, et abielu on väga isiklik ning ühteliitev tegevus. Kui kaks inimest otsustavad sõlmida selle liidu, siis mitte paberi nimel või mitte selleks, et teistele näidata, mitte selleks, et lapsed oleks abielusisesed ja mitte ka varalistel põhjustel. Abielu peaks sõlmima siis, kui hingel tekib vajadus olla liidetud teise hingega igaveseks,» jagas oma veendumusi Kaidi.
«Abielulepingu sõlmimine ei ole miski, mida kõik peavad tegema (lihtsalt seepärast, et nii on kombeks) - see võiks olla ikka mingi tähendusega,» arvas Heli.
Lugeja Caty jaoks seevastu tähendab abielu kooselu ametlikku vormistamist, millel puudub tema arvates igasugune mõte. «Sellegipoolest ei pane abiellumine kedagi koos olema ega üksteist austama. Seda tehakse või ei tehta paberiga või ilma. Kõik on ikka inimeses kinni,» kirjutas ta.
Märk hoolimisest ja täielikust pühendumisest
«Mulle meeldib eristuda vabaabielus olijatest. Ma leian, et ma näitan sellega, et mul on tõsi taga, et ma hoolin oma naisest ja oma lastest. Sellega ma saadan signaali, et austan teatud väärtusi, et naine ja pere on mulle olulised,» kommenteeris Lembit.
Lugeja, kes abiellus pärast kümmet kooseluaastat, arvas enne abiellumist, et mis vahet seal ikka on. «Aga nüüd mõtlen, et tegelikult on see ikka üks ilus ja südamlik sündmus. Pärast pulmi küsisid paljud sõbrad, et noh, kas on nüüd kindlustunne?
Vastasin kõigile ühtemoodi: ei ole. Hoopis parem tunne on. Seda ei oskagi seletada. Nüüd oleks nagu üks tervik. Ja pealegi ei meeldinud mulle sõna elukaaslane. Abikaasa kõlab hoopis paremini. Hea on kanda sama perekonnanime.»
«Minu jaoks tähendab see seda, kui kaks inimest on üksteist leidnud, armastavad ja austavad ennast, väljendavad nad seda abielu kujul. See on üks traditsioone, mis on väga ilus,» arutles Maarika. Samas ei pea tema hinnangul kaks inimest, kes on otsustanud koos olla ja elada, ilmtingimata abielluma. «Eelkõige on tähtis armastus, ilma armastuseta ei tohiks mitte mingil juhul abielluda.»
«Abielu on minu jaoks märk täielikust pühendumusest. See näitab seda, et ollakse kindel oma soovis saada koos vanaks,» sõnastas oma veendumuse Karmen.
Nagu kaskokindlustus
«Minu jaoks on abielu turvalisuse tunne. Kuigi, jah, ainult paber abielu tõestuseks ei anna mingit turvalisust. Sõna abielu näitab iseenesest, et selles koosluses abistatakse teineteist, kooselus tehakse asju koos ja tuntakse sellest rõõmu ja naudingut,» kirjutas Imbi.
Lugeja Kati, kes on elanud nii abielus kui vabaabielus, leiab, et mõlemal on omad väärtused. «Vabaabielu puhul on tõesti see valdav tunne, et tegemist on kahe inimese vabatahtliku ühendusega, kus eelkõige ollakse sõbrad ja kindlasti ka armastajad. Abielu on kindel liit, kus antakse teineteisele ka lisagarantii. See on nagu kaskokindlustus,» kirjutas ta.
«Abielu minu jaoks tähendab julgust võtta vastutus pere eest. Kaks inimest on otsustanud pikemat aega koos veeta, oma lapsed kaelakandvaks kasvatada. Abiellumine on teadaanne teistele, et me tõesti plaanime seda koos teha. Vabaabielu, vastandiks, jätab minule mulje, et inimesed, kes selles osalevad, pole piisavalt kindlad, jätavad endile taganemise võimaluse,» arvas Lemme.
«Abielu on vastutuse võtmine kaaslase õnne/heaolu eest,» oli üks Kärdi mõtetest.
Abielu on tiimitöö
Lugeja Maali pööras oma vastuses tähelepanu sellele, et suhte hoidmisega peavad mõlemad vaeva nägema – sellega tuleb tegeleda, et hiljem ei oleks vabandus lahku kasvamise kohta liialt kerge tulema.
«Oluline on näha oma kaasas endasarnast inimest, mitte silitamisväärset kassi või tulusat äri. Oluline on armastada ja austada oma kaasat, osata kuulata ja rääkida ja nii headel kui halbadel aegadel olla justkui liimitud teineteise külge ning pühenduda teineteise eest hoolitsemisele.
Rasked hetked on abielu juurde kuuluv normaalne nähtus. Kuidas teisiti saakski kahe ebatäiusliku inimese kooselus olla? Abielu on tiimitöö ja iga abielu toimib kui selle kallal vaeva näha,» kirjutas Siiri.
«Abielu on soov olla mitte ise, vaid olla meie. Olla meie tähendab tunnetada ennast oma kaaslases ning aru saada, et tema ongi mina ja minus on teda,» kirjutas Kaidi.
«Abielu minu jaoks on usaldus, sõprus, arenemine, õppimine ja õpetamine, jagamine, andestamine, mõistmine. Abielu on üks keerulisemaid eluõppimisetappe, kus kõik mida omandame, teeme, kõik mida me anname, jagame või võtame jätab endast tugeva jälje, meie laste arengus, elus, eesmärkides, arusaamades.
Abielu on oskus elada elumõtte raamide järgi - elada koos ja osata jääda endaks, kuid arvestada ka teisega.» kirjutas Kristina.
Elizabeth Gilberti raamatu «Abielutõotus. Armastuse lugu» saavad Katrin Potter, Kaidi Loimet ja Kristina Ruder. Toimetus võtab võitjatega ühendust!