Saime kirja lugejalt, kelle arvates ei tohiks emad öelda, et nad on oma tütarde sõbrannad, kuna ema ja tütre suhe on siiski teistsugune kui sõbrannadel.
Lugeja kirjutab: ema ei ole tütre sõbranna
30. september 2015, 12:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib-olla saan ma millestki valesti aru, kuid mu kõrva riivab, kui emad ütlevad, et nad on oma tütrele sõbrannad. Miks nad nii väidavad? Võib-olla tunnevad nad ennast nooremana, kui üritavad end lapsega ühele pulgale panna?
Ma loodan, et emad siiski mõistavad, et nende tütar leiab sõbrannasid ka väljastpoolt kodu - ema aga mitte kusagilt mujalt. Lapse ootused sõbrannale on hoopis teised kui emale. Sõbrannalt ei oodata ebameeldivate otsuste vastuvõtmist ega vastutuse võtmist. Sõbrannaga ollakse võrdsed. Ema on aga lapsevanemana see, kes peab võtma vastutuse lapse kasvatamise eest.
Ema peab tegema ka neid otsuseid, mis tütrele alati meeldida ei pruugi. Ja eks ema peab ikkagi olema ka otseses mõttes vanem ja targem. Lapsele võib sõbrannatav ema küll tore tunduda, kuid rohkem kui sõbrannat vajab ta vanemlikku tuge.
Sõbrannadest võivad ühel päeval ilma suurema traagikata võõrad saada. Ema ja tütre suhe jääb igaveseks. Loodan, et emad, kes väidavad end tütre sõbrannad olevat, tahavad lihtsalt näidata, et saavad oma lapsega hästi läbi. Et nad tegelikult mõistavad, mida tähendab olla ema.