Karl Pillemer, Cornelli ülikooli professor, küsis enam kui tuhandelt üle 65-aastaselt ameeriklaselt, mida nad oma elus kõige rohkem kahetsevad. Nende vastused on õpetlikud – püüa sinagi elada nii, et sul poleks elu lõpus ühtegi kahetsust!
Mida kahetsevad inimesed elus kõige enam?
22. september 2015, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pillemer ütleb Quoras, et ka tema üllatus, kui kuulis kõige levinumat kahetsust: «Ma soovin, et poleks oma elus nii palju muretsenud.» Ta oli valmis, et pigem nimetatakse petmisi, sõltuvusi ja nurjunud äritehinguid. Kuid selle asemel kuulis ta aina üht ja sama: inimesed kahetsevad, et on oma elus kulutanud nii palju aega muretsemisele.
Mõned aastad tagasi kohtas Pillemer 90-aastast June Driscolli, kes ütles: «See on mu kohus olla nii õnnelik, kui ma saan olla – just praegu, just nüüd.» Just see lause inspireeris Pillemeri rohkem uurima, mida mõtlevad vanad inimesed. Ta alustas projektiga 2004. aastal ja küsitles rohkem kui 1200 üle 65-aastast ameeriklast, et teada saada, milliseid elu õppetunde on nad endaga vanadusse kaasa võtnud. Kuna selles vanuses inimesed on elus kogenud sõdu, majanduslikke katastroofe ja palju keerulisi aegu, arvas Pillemer, et pigem nad on muretsemise poolt kui vastu.
Aga võti peitub tõsiasjas, et muretsemine tekib siis, kui puuduvad tegelikud stressorid – ehk siis inimesed kipuvad muretsema, kui tegelikult pole ühtki konkreetset asja, mille üle muret tunda, või probleemi, millele lahendust leida. Nii et järgmine kord, kui tabad end muremõtetelt, proovi mitte keskenduda abstraktsete hirmsate asjade üle mõtisklemisele, vaid lahenduse leidmisele.