Sisemised kahtlused ei ole ainsad, mis ema enesekindlust negatiivselt mõjutada võivad. Tihti on ema oma teadmistes ja valikutes kindel ja nendega rahul, aga tema eneseusaldust häirivad või tuju rikuvad lähedaste soovimatud või ebaadekvaatsed kommentaarid ja soovitused, kirjutab Emmede Klubi. Kuidas nendega siis toime tulla?
Oled otsustanud lapsele esimese kuue kuu jooksul rinda anda, kuid leiad oma ema ikka ja jälle murelikult nurisemas, kui näljas su laps on ja kui väga oleks vaja talle tummi keeta. Oled koostöös arstiga otsustanud teha lapsele kõik riiklikus kavas ettenähtud vaktsiinid, kuid leiad oma sõbranna igapäevaselt sulle postkasti vaktsineerimisvastaseid linke jätmas ja nagu muuseas mainimas, millisesse ohtu oma lapse sead. Iga kord kui nutva beebi rinnale paned, alustab ämm monoloogi sellest, kuidas beebi lihtsalt jonnib ja teda pidevalt sülle krabades hellitad lapse ära. Tuleb tuttav ette?
«Enesekindel inimene kuulab ära, ei hakka vaidlema ja teeb ikkagi omamoodi,» annab nõu psühholoog ja pereterapeut Tiina Kütt.
Näiteks võib ema, ämma või sõbrannat sõbralikult ja viisakalt kuulata, pead noogutada ja lõpetuseks lausuda: «Aitäh, et oma kogemust jagasid.»
Kõige hullem variant on hakata vaidlema vanema inimesega, kes on oma teadmistes ja viisides väga kindel. Näiteks tõretsema: «See on minu laps, ma ise tean, see, mida sa räägid, on vale!» Sellisest suhtumisest tõuseb ainult tüli ja hingevalu kõigile osalistele.
«Pea meelest, et soovitaja ei soovita selleks, et sulle või sinu lapsele halba teha, vaid sellepärast, et ta hoolib teist, usub oma soovitustesse siiralt ja tahab aidata,» toonitab Kütt. Lähedaste nõuanded ja soovitused ei ole peaaegu kunagi mõeldud rünnakuna, kuid äsja sünnitanud ema on väga emotsionaalne ja võib õiendamise või rünnakuna võtta ka lauseid, mis seda tegelikult ei ole.
«Pigem kahtlusta inimesi alati selles, et nad tahavad sulle ja su lapsele head, nad hoolivad ja muretsevad,» sõnab Kütt. Nii suhtudes on ka lihtsam aegunud või ebaadekvaatsed soovitused sõbralikult ära kuulata ja siis rahumeeli omamoodi edasi talitada.
Et uuel emal oleks lihtsam nii infotulvas kui ka nõuannetehordides orienteeruda ja endale kindlaks jääda, peaks tänapäevaste viisidega kursis olema ka lapse isa. Selleks on tänapäeval perekooli loengud, spetsiaalsed harivad raamatud, brošüürid, videod ka isadele. Koos tuleb juba enne lapse sündi paika panna, millised on ühine ettekujutus ja plaanid lapse kasvatamisel. Siis ei tule ka ette olukordi, kus lapse ema jääb üksi nuriseva ämma ja asjast mitte midagi teadva lapse isa vastu, kes kokutab, et «võib-olla sa peaksid mu ema kuulama, tema on ju meid juba suureks kasvatanud.» Lapsevanemad peavad alati olema üks meeskond, see on ema enesekindluse ja -usalduse juures tohutult oluline.
Viimaseks märgib terapeut huumoriga: «Ning pea meeles, et emad ikka ütlevad midagi, nii ka sinu ja su mehe emad. See ongi ema amet – midagi öelda!»