Suur osa lastest sünnib Eestis väljaspool abielu ning ka vanemate abielustaatus ei garanteeri, et kõigi pereliikmete perenimi on sama. Küsisime lugejatelt, kas ema ja lapsed peaksid kandma sama perenime? Vastuseid tuli mitmesuguseid.
Lugejad: lapsed ei pea tingimata isa perenime kandma
27. oktoober 2010, 19:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitme naislugeja arvamusest tuli välja, et kui oma perekonnanimi on eriline ja puuduvad teised nime edasikandjad, tahetakse seda tingimata ka abielludes säilitada ning oma lastelegi pärandada.
«Ma ei saaks mingil juhul oma nime vahetada - olen nimelt viimane oma suguvõsas, kes seda kannab. Kui ma oma nime vahetan ja sealt tulenevalt ka lastele võõra nime annan, sureb minu vanaisalt päritud nimi välja,» kirjutas üks lugeja.
Ka Susliku nime all esinenud lugeja leidis, et naisel on sama suur õigus oma perekonnanime edasi kanda ja anda kui meestel. Arvamust, et lapsed võiksid emaga sama nime kanda, leidus teistegi lugejate seas.
«Minu meelest oleks see igati õiglane, kui lapsel oleks ema nimi. Aga seda vaid teatud juhtudel, näiteks kui mees keeldub naisele oma nime andmast, aga lapsele tahab anda, siis peaks ka lapsel ema nimi olema. See pole pere, kus isa ja laps on ühe nimega, ema aga teisega.»
Üsna kategooriliseks osutus lugeja Erki, kelle arvates pole sellise naisega mõtet suhet luua, kes ei taha lastele isa nime anda. «Mina läheksin naisest lahku, kui sündivale lapsele ei saa oma perekonnanime panna. Järelikult pole minu laps,» kirjutas ta.
Lugeja Kadri arvas aga, et abiellumine ja nimevahetus on just seepärast oluline, et kogu perel oleks ühine perekonnanimi. Temaga peaaegu sama meelt oli ka lugeja, kelle hinnangul on küll nimi üks märkidest, mis näitab ja hoiab ühtsust, kuid kui abielus ei olda, võiks lastel olla emaga sama nimi.
Samas teeb ühise perekonnanime kandmise kindlasti keeruliseks see, kui ühe naise lastel on eri isad. «Üldiselt on tore, kui terve pere kannab ühist perenime, aga kui tegu on ema teise abieluga ja tal on eelmisest abielust laps, siis paratamatult jäävad nad erinimelisteks. Kui aga tegu on vabaabieluga, siis on kahe vanema omavaheline kokkulepe, kelle perenime laps kandma hakkab,» märkis üks lugeja.
Mitmed lugejad tõid välja, et kui isal ja lastel on sama perenimi, kuid emal teine, siis ei kuuluks ema justkui perekonda. «Kui mees tahab lapsele anda oma perekonnanime, siis oleks elementaarne, et ta selle ka oma lapse emale annab. Kes muidu ema oma lapsele on, kas võõra nimega tuttav tädi?» märkis üks kommenteerija.
Temale oponeerinud meeslugeja tõi aga näiteks oma abikaasa, kes ei võtnud oma mehe nime sel lihtsal põhjusel, et oli oma nimega rahvusvaheliselt tunnustatud. Samas on sellises olukorras võimalus võtta teine perenimi või lisada see enda omale sidekriipsuga, mida maailmas laialdaselt ka kasutatakse.
Leidus ka naisi, kelle jaoks on mehe perekonnanime võtmine vastumeelne, sest tahetakse rõhutada oma enda isiksust. Näiteks Juta arvas, et lastele tuleks nimi panna vanemate kokkuleppel ning naisel pole mingit põhjust abielludes nime muuta, kui ta just ei taha oma eelnevat elu kustutada. «Ega naine pole lemmikloom, et peremees peab talle nime andma!» arvas Juta.
Marta ütles aga näiteks, et tema ei saa sellisest jutust aru, et nimevahetusega koos kaotatakse oma identiteet. «Mulle meeldib olla abielus, mulle meeldib mu mees ja loomulikult sobib mulle ka tema nimi, mis iganes see siis ka olnud oleks. Igasugused väga peened ja erilised põhjendused tunduvad olevat hapud viinamarjad,» arvas Marta.