Hiljuti ühel naisteõhtul hingas sõbranna sügavalt sisse, asetas klaasi lauale ja teatas: «Mulle tundub, et mu mehel on armuke.» Arutlus läks pikaks ja lohutusveinigi sai juurde toodud. Me ei vaielnud teemal, kas armukeseks olemine või silmarõõmu pidamine on hea või halb, püüdsime mõelda, kas sellele on aktsepteeritavaid selgitusi. Vaatenurki oli erinevaid ja kogemusi seinast seina.
Algatuseks püüdsime mõista mis petmine üldse on. See piir oli päris laialivalguv, kelle jaoks flirt, kelle jaoks suudlus, kelle jaoks püsiv armuke. Olen enda jaoks juba aastaid defineerinud petmist kui midagi, mida ma oma kallimale rääkida ei taha ega julge. Kusjuures flirt on minu jaoks hoopistükkis lõbus, mulle meeldib see tunne, kui kuskil üritusel oma kaaslasel teiste naiste meelaid pilke ning kerget lipitsemist näen. Teised ihalevad ja unistavad, mina lähen temaga koju, naudin tähelepanu, käsi enda ümber ja ärkan hommikul sassis linade vahel.
Loomulikult ei kiljuks minagi õnnest, kui mu kallimast mitmenaisepidaja saaks. Samas olen teatud osas üsna salliv ja nõus mõnestki asjast mööda vaatama. Minu jaoks on paarisuhe teineteisele toeksolemine ja õnnelikuks tegemine, aktsepteeritav pole meelega haigettegemine ja teise poole alandamine. Annaksin andeks, kui mu kaasa suureks seksuaalseks unistuseks oleks proovida midagi, mida mina kaugeltki pole ja elamusena pakkuda ei saaks. Näiteks õblukest asiaati. Ma ei koliks välja, kui ta komandeeringus olles ühekordse kõrvalhüppe teeks. Küll aga ei mahuks meie kohvrid enam ühe voodi alla, kui tähtsaimad ressursiasetused enam minule suunatud pole.
Armukesesuhte anatoomia
Põhipõhjus, miks armukesi õigustati, oli ühiste olmemurede puudumine. Planeeritud kokkusaamiseks sätitakse ennast kauniks ja sel ajal pea ei valuta. Armukesel on üldiselt ükskõik, et mehe saunakatuse parandamine järgmiseks aastaks jääb, et ühise perepuhkuse planeerimine on igavene logistiline piin või ämma tehtud pannkoogimoosid tihti hallitavad. Meest jällegi ei kõiguta, kui armuke omab rohkem kingi kui tema sissetulek ratsionaalselt mõeldes lubaks, tema koju ei jää sellepärast batuut ostmata. Lapsed ei jookse ootamatult magamistuppa, seega saab olla seksis avatum ja vabam, lisaks ei pea kartma negatiivseid hinnanguid soovidele, mis edasises argielus võivad konservatiivsemat poolt häirima jääda. Abikaasale naljalt ei tunnistata oma tekkinud biseksuaalset huvi või soovi sidumismänge harrastada, aga kui seksisõbrannale need mõtted ei meeldi, siis sügavamalt see seda suhet ei puuduta. Ärritava sobimatuse korral pole abikaasa see, kelle asemele uus otsitakse.
Alati on variant, et armukesepidaja lihtsalt ongi hoolimatu pasapea, keda ei vabanda miski, ammugi, et ta ise endale õigustust otsiks. Elab, käib ja teeb, mugav ju. Emotsioonimänguri tüüpi, laristab teiste aega ja tundeid, olemata ka ise millegagi rahul.
Mis arutluses kõlama jäi, oli see, et kõrvalhüppeid siiski ei tehta enamasti kerge südamega, erandeid kõrvale jättes on see pigem ummikusse jooksnute viimasid lahendusi. Heast tuttavast meessõber kommenteeris omalt poolt, et armukesi peavad ebakindlad mehed või need, kes suhteks veel küpsed pole, tugevad elavad harmoonias. Kui harmoonia lonkama hakkab, püütakse seda parandada, kui killud enam kokku ei liimu, otsitakse seda kuskilt mujalt. Minu silmis samuti päris hea definitsioon.
Pärast seltskonna lahkumist klaase pestes mõtlesin õhtule veel tagantjärele, eelkõige sellele, kas mina tahaksin teada oma mehe petmistest. Kindlasti ei tahaks ma olla see õnnetult heausklik naine, kelle tutvusringkonnas kõik mehe bravuurikatest koduvälistest vallutustest teadlikud on ja «mind säästes» selle maha vaikivad. Kindlasti tahaksin teada, kui mu elukaaslane kellessegi teisesse armub. Aga muude variantide puhul… ei ole nii kindel.