Ma ei arvanud kunagi, et mina võiksin oma meest petta. Mitte kunagi. Aga ma olen kaks korda abielus olnud ja mõlema abielu ajal oli mul kõrvalsuhteid, tunnistab üks naine portaalis RedBook.
Naine tunnistab: ma ei suuda oma kallimale truu olla
11. august 2015, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma pole selle üle uhke, aga ma pole seda kunagi ka eitanud. Kõik saab alguse emotsionaalsest afäärist, olen näiteks kohtunud mehega, kes puudutab minu sees mingit kohta ja mul tekib tema vastu huvi. Põhjus, miks ma olen teiste meeste suhtes üldse avatud, on see, et minu emotsionaalsed ja ka seksuaalsed vajadused pole suhetes olnud rahuldatud. Seetõttu ma olen oma abikaasasid petnud.
Esimest korda abiellusin 23-aastaselt. Tagasi mõeldes tean, et olin sel ajal abiellumiseks liiga noor, aga kõik mu sõbrad olid abielus ja ma olin koos mehega, kes suutis mind naerma ajada. Ma olin kuulnud, et abielluma peaks oma parima sõbraga ja seda ma ka tegin. See oli suur viga. Ma ei pööranud tähelepanu sellele, et sa peaksid olema kallimasse meeletult armunud ja teie vahel peaks olema enamat kui vaid seksuaalne tõmme.
Minu esimene kõrvalsuhe sai alguse sellest, et ma armusin kellessegi teise. Abielu polnud selline, nagu ma olin arvanud või lootnud ja meie esimeseks pulma-aastapäevaks olin ma sellest tüdinud. Aasta hiljem olime juba lahutatud. Mees polnud milleski süüdi ja ta ei teinud midagi valesti, ma lihtsalt teadsin, et ta pole minu jaoks õige. Meie vahel polnud seksuaalset tõmmet ja ma polnud temasse armunud. Kui ma kohtusin teise mehega, teadsin kohe, et oleksin pidanud neid tundeid tundma hoopis oma abikaasa vastu. Ma ei olnud oma armukesega vahekorras enne, kui mu lahutus oli ametlik, aga emotsionaalne afäär sai alguse ammu enne seda.
Teist korda abiellusin 27-aastaselt ja enam kui kümme aastat hiljem läksime lahku. Ma petsin seda meest mitu korda. Vahepeal olime ajutiselt ka lahus ja ma üritasin teiste meestega suhteid luua, aga siis saime uuesti kokku ning kõik oli justkui hästi, kuni ma petsin teda uuesti. Minu teises abielus oli tegelikult palju head: me suhtlesime hästi, armastasime ja toetasime teineteist, olime parimad sõbrad. Aga meie abielu seksuaalne pool hääbus üsna kiirelt. Meie huvi seksi vastu oli täiesti erinev – talle sobis see, kui me seksisime umbes paar korda aastas; mina tahtsin seda teha paar korda nädalas. Me rääkisime sellest, me käisime isegi nõustaja juures, aga midagi ei muutunud. Ta andis mulle pidevalt korvi, ma nutsin end sageli magama. Mind vaevas depressioon ja ma tahtsin alla anda.
Ma jäin tema kõrvale niivõrd pikaks ajaks, sest ülejäänud asjad olid meie suhtes hästi. Ma armastan teda ikka veel ja see ei muutu kunagi. Aga minu vajadused olid rahuldamata, neid ignoreeriti või olid need tema jaoks veidrad. Jah, ma tahan regulaarselt seksida. Mõnikord on tore proovida ka rollimängu. Laksuandmine võib olla põnev. See, kui kallim sind tahab, on lausa hullutav. Aga kui ta pole valmis ühtegi neist asjadest tegema, siis miks peaksin ma jääma temaga? Mida peaks naine sellises olukorras tegema?
Ma ei taha igaühega seksida. Ma liitusin paari tutvumislehega ja need kogemused valmistasid mulle suure pettumuse. Ma tahan tõelist ja intiimset suhet, millest ei puudu imeline seks. Sellist intiimsust ei leia kindlasti inimesega, kes saadab sõnumi stiilis: «Hei, beib, oled huvitatud?» Ei, aitäh.
Ma tean, et kui ma mõtlen petmisele, siis on suhtes midagi korrast ära. Ma võin sellest oma kallimaga rääkida, nõustaja juures käia ja üritada probleemi lahendada, või ma võin liikuda selle suunas, mida ma tahan ja vaadata, mis juhtub. Vahel on abi sellest, kui käitud täiskasvanu kombel ja pöördud psühholoogi poole. Vahel ei ole – eriti juhul, kui midagi ei muutu ja su vajadused on endiselt rahuldamata. Sellises olukorras tehtud valikud muudavad oluliselt seda, kuidas sa suhtud endasse, oma suhtesse, mida oled valmis tegema ja millist tulevikku tahaksid.