Sugudevahelise võrdsuse tagamine rühib ühiskonna eesmärkide järjestuses üha kõrgemale positsioonile, kuid õilis idee tundub paraku kaasautorina mehe ja naise vahelise armastuse hävimise peatükis.
Heleriin Adelbert: võrdsus armu ei anna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Feminism on tänapäeva poliitilisel ja meediamaastikul kõneainena arvestataval kohal ning tungib mõttelaadi mõjutajana jõudsalt inimeste igapäevaellu.
Kuigi tegemist on naistele meestega võrdseid õigusi taotleva liikumisega, siis nagu kõikide traditsiooniliste ühiskonnakorralduste vastu võitlevate algatuste puhul, tekib oht kalduda äärmustesse ning hakata nõudma naiste ja meeste täielikult võrdväärset kohtlemist.
Sugudevaheline lõhe pigem suureneb
Võrdõiguslikkus peaks idee poolest soodustama ühiskonna suuremat ühtsust ja lõhede kadumist. Paraku on nähtav hoopis vastupidine toime – naised ja mehed asetavad end veel enam vastandleeridesse.
Paljud mehed on võtnud feministide suhtes negatiivse hoiaku või vähemalt on levinud eelarvamused liikumist soosivate naiste suhtes. Muidugi pole pahameele üle ka imestada, kui mehed saavad võrdõiguslikkuse vallas naistest rohkem tähelepanu vaid homoseksuaalsete suhete küsimuses, sest lesbid on ilmselt vähem silma jäänud.
Samas on paljud naised võtnud seisukoha, et iga mehepoeg ootab sobivat momenti daami diskrimineerimiseks ning jutt ei käi enam ainult õigustest. Mitmeid härrasmehelikke käitumistavasid on hakatud pidama solvavaks.
Seega ei ole ehk liialdatud väide, et võrdõiguslikkuse arutelu vähendab meeste ja naiste vahelist austust ja üksteise hindamist ning tekitab sugude vahel pigem paksu verd. Mõlemad pooled vinguvad ebavõrdse kohtlemise üle ning vastassoost lugupidamist ei kostu kusagilt.
Traditsioonid hääbuvad
Kuidas saabki süvenevalt halvustavate hoiakute pinnalt tekkida tormijooks abielude sõlmimisele? Või ootus, et suhted kestaks igavesti, mida laulatustseremoonia üldiselt eeldab?
Mitmed näitajad viitavad traditsioonilise armastuse kadumise tendentsile - Eestis väheneb uute abielude arv, mis ületab lahutusi vaid kahekordselt. Vabaabielude osakaal on meil samas kõrgem kui Euroopas keskmiselt.
Lisaks muudeti hiljuti perekonnaseadust, mis reguleerib endisest konkreetsemalt abikaasade varasuhteid. Kõike seda ikka juhuks, kui armastus otsa saab, mis nähtavasti kipub paljude paaride puhul nii minema.
Sellised tõendid loovad samas omakorda soodsa pinnase skeptilisuse kasvuks igavese armastuse või selle leidmise võimalikkuse koha pealt.
Rõhuasetus suundub enesearmastusele
Üks võimalus on statistikat ja peremudelite ümberkorraldusi põhjendada eesmärkide muutumisega. See palju ülistatud armastus hakkab ühiskonnast kas kaduma, kahaneb selle väärtustamine või töötatakse selle kallal vähem, kuna tegemist ei ole (enam) prioriteediga.
Feministlik liikumine näitab osaliselt, et ennast armastatakse rohkem kui ligimest. Oluliseks peetakse meestega võrdset esindatust tasuvatel ametikohtadel, millest võib järeldada, et naised janunevad suurema tunnustuse ja edukuse järele.
Vaeva nähakse väljakujunenud arusaama vastu võitlemisele, et naine on nõrgem sugupool. Sooviks on tõestada, et hoolimata väiksemast lihasmassist tullakse nii vaimselt kui füüsiliselt koormavate töödega samaväärselt toime või ollakse neis meestest isegi paremad.
Selle tõestamine võtab aga aega ja pühendumist ning ega siis armastusele ei jõua mõelda, kui igapäevaselt ületunde tehakse. Samas ei pruugi saavutusvajadus põhineda puhtmateriaalsetel kaalutlustel, andes pigem mõista, et kui varem piisas partneri ja pere tunnustusest, siis nüüd püütakse võita terve ühiskonna poolehoidu.
Igal juhul tundub, et naised keskenduvad rohkem iseendale kui pere loomisele või heaolule. Loomulikult võib väita ka vastupidist, et hoopis kasvab armastus kaaskodanike vastu, mistõttu soovitakse pigem võidelda diskrimineerimise ja eelarvamustega – kuid abielusid see igal juhul tugevdanud ei ole.
Võrdsus välistab armastuse
Võrdsuse äärmustesse laskumise võimalikkuses tekib küsimus – millel peaks armastus edaspidi põhinema?
Isiklikust vaatenurgast tundub võimatu huvituda inimesest, kelles pole midagi hinnata, tunnustada, imetleda, temalt õppida ja heas mõttes partnerit kadestada - mitte soovist kindlat omadust, annet või oskust endale saada, vaid siiralt ja aupaklikult.
Kui naisel on endal olemas kõik võimalused, oskused, teadmised, mis partneril, siis tundub suhe täiesti mõttetuna. Pole küll olemas ühtset armastuse definitsiooni, kuid mõeldes selle erinevatele esinemisvormidele – ema, isa, lapse, abikaasa või sõbra hoolivus – võib üldjuhul eeldada, et suhtes nii antakse kui saadakse vastu, mis täieliku võrdsuse puhul ei oleks teostatav.
Eesti keele seletav sõnaraamat pakub armastuse ühe selgitusena välja sugulise läbikäimise – võrdse mehe ja naise vaheline suhe ilmselt olekski ainult tühipaljas kargamine.