Igavene küsimus – kuhu küll lastega suvel minna?

Kristina Traks
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Sellele küsimusele on ilmselt mõelnud paljud lapsevanemad ja eriti aktuaalseks muutub «kuhu minna, mida teha» teema suvel, kui üldiselt on rohkem liikumist. 

Ma liigun oma lastega päris palju ringi ja minu käest on tihti uuritud soovitusi, et kuhu siis x vanuses lapsega minna. Vahel oskan soovitada mõnd konkreetset kohta või üritust, kus oleme ise just käinud, aga enamasti on minu soovitus universaalne – mine oma lapsega sinna, kus sul endal huvitav on ja kus su laps teisi inimesi ei sega. Tunnistan, et olen nii mõnegi inimese selle soovitusega ära ehmatanud. Et kuidas ikkagi nii egoistlikult võib mõelda – lapsed tahaksid ju Vudilasse, mänguväljakule ja jäätist sööma…

Jah, muidugi tahaksid nad iga päev käia Vudilas, Vembu-Tembu- või Muumimaal, toituda ainult jäätisest, suhkruvatist või äärmisel juhul friikatest. Mõnikord nad seda kõike ka saavad, aga ainult spetsiaalselt lastele suunatud tingeltangeli rütmis elamine tundub igas mõtte liig. Kuidas neid siis kaasa tõmmata igasugustesse muudesse, ka suuri huvitavatesse käikudesse? Siin on mõned minu enda nipid.

Paku mitmekesisust. Lastega kuskil koos käimine ei pea automaatselt tähendama lõputut hängimist erinevatel mänguväljakutel või lasteatraktsioonidel. Enamasti on lapsed väga avatud mõtlemisega ja kui neile huvitavalt asju serveerida, on nad nõus tulema igale poole. Näiteks minu 6-aastased fännavad täiega Taevaskoda, sest seal on iga puu, kivi, allika ja koopa kohta huvitav legend. 

Tee alati korralik eeltöö nii endale kui lastele. Lastele tuleta meelde käitumisreeglid. Näiteks, et kontserdil ei lärmata, et muuseumis ei mängita kulli, rongis ei tõmmata lõuga ja kohvikus ei aeleta laua all. Räägi lapsele, mis teda ees ootab – mida põnevat saab vaadata muuseumis või milliseid pille näha kontserdil. Tee ka ise eeltööd, et oskaksid koha peal ka midagi rääkida ja juba natuke teaksid asjast. 

Varu aega. Kui üritus algab kella pealt, siis ärge tormake kohale viimasel hetkel, vaid minge varakult kiirustamata. Näiteks teatrikohvikus enne etendust väikse suupiste võtmine ja seejärel teatrihoones ringi jalutamine häälestab eelseisvale üritusele. 

Räägi lugusid. See on õigupoolest võtmeküsimus laste kaasatõmbamises. 5-aastast ei huvita muuseumis 100 aastase adra vaatamine, aga kui sa räägid talle, mis sellega tehti ja kuidas vanasti põllutöid hoopiski hobusega tehti, tekib tema silmadesse tõenäoliselt huvisäde. Lugusid jutustades saab lapsega minna ükskõik kuhu – paeluva looga saab ka näiliselt lihtsa ettevõtmise muuta meeldejäävaks.

Ole ise asjast huvitatud. Just sellepärast soovitangi ma lastega minna sinna, kus on ka vanematel huvitav. Huvitatus ja uudishimu on nakkavad, ka lapsed hakkavad asjade vastu huvi tundma, kui kuulevad vanemaid neist õhinal rääkimas. Kui sind ikka üldse ei huvita Jägala joa vaatamine, siis pole mõtet seda ka vaatama minna, sest tõenäoliselt ei oska sa vastata mitte ühelegi lapse küsimusele ja muutud lihtsalt närviliseks ja otsid aina võimalusi, kuidas tüütu käik kiiremini lõpetada. 

Oska vastata küsimustele. Just ise eeltööd tehes pane end valmis, et sa satud küsimusterahe alla. Vasta küsimustele kindlasti ja soovitavalt mitte häma ajades. Kui laps saab oma küsimustele vastused, viib see edasi järgmiste küsimuste ja vahva aruteluni. Rääkimata sellest, et muljed ja uued teadmised kinnistuvad paremini, kui need on läbi arutatud. 

Jäta käik ära, kui oled ise haige, stressis või väsinud. Lastega on tore aega veeta, aga ainult siis, kui selleks on endal jaksu. Nende energiatase on nii kõrge, et sellega võib olla raske sammu pidada. Eriti kui oled parasjagu tööasjade pärast mures või magamata ööst väsinud. Sestap võta käik ette ainult siis, kui sul tõesti selleks tuju ja energiat on. Ka hea tuju on ju nakkav.

Ole eeskuju ja arvesta teiste inimestega. Kes meist ei igatseks endale hästi käituvaid lapsi… Kõige kindlam tee selleks on olla ise eeskuju. Lapsed märkavad ka kõige väiksemaid pisiasju. Nad hakkavad ütlema kohvikus ettekandjale «aitäh», kui näevad, et vanemad seda alati teevad. Ole valmis ürituselt lahkuma, kui su laps segab teisi inimesi. Ja kui ta tõepoolest segab ning manitsemist kuulda ei võta, siis lahkugi, mitte ära jaga lõputuid tühje ähvardusi. Ka pooleli jäänud üritus on lapsele õppetund – teiste segamine ei ole lubatud. 

Olgu see teie ühine aeg. Kõik on näinud pilti, kus perekond istub restoranis ja kõik on süvenenud oma telefonidesse. Või vahib pere ekraane enne kohe algavat teatrietendust. Need on kurvad vaatepildid. Kui koos juba kuskile minna ja midagi teha, siis võiks ekraanid jätta koju või taskusse.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles