Ajakirjanik Piret Tali elab ajakirja Pulss Tallinn oktoobrinumbris kaasa pealinna noortele haritud naistele, kelle õhtud mööduvad, jahtides head partiid.
Piret Tali: võitlus üksildaste südamete rindel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga kord, kui vaatan ringi pealinna mõne humanitaarse kõrgkooli fuajees, tunnen viimsepäeva lähedust. Sajad tütarlapsed on end iluarsenaliga relvastanud, justkui ootaks ees otsustav lahing. Otsustav võitlus, võit ja kaotus üksildaste südamete rindel.
Koolipäeva lõpus asuvad Mihkel Muti definitsiooni kohaselt «kasinad, usinad, õpihimulised ja puhta põllekesega» Kesk-, Lõuna-, Lääne- ja Põhja-Eesti neiud vallutama pealinna. Meessoost kaastudengeist neile ilmselt seltskonda pole, sest arvestades kõrghariduse feminiseerumist ja üldist humanitaartausta on hea, kui 20–30 protsenti noormehigi ülikoolidesse jagub.
Oma klassivendi Kesk-, Lõuna-, Lääne- ja Põhja-Eestist ei pea linnastunud naised enam millekski. Klassivennad ju kooliharidusest ei hooli ning jäävad pigem kodupoe ette õlut libistama, kui valivad okkalise koolitee. Küllap on neidki linnakesi, kus on hulk vähenõudlikke poissmehi, ent mitte ühtki sobivat naist. Naised on ära linna läinud.
Nooremas meheleminekueas neidude hordid ründavad Hollikat ja Suur-Karja tänava baare, Panoraami ja Spiderit, Venust, Sossi ja Rock Caféd, Überblingenit ja Amigot. Kuid oh häda – neil on seal lootust kohtuda juba ülikooli lõpetanud suguõdedega, kes on oluliselt paremini relvastatud, osa juba parimas meheleminekueas kui ka «parim enne» ületava dateeringuga.
Kuid tänu hästimakstud töökohtadele on nende iluarsenal võimsam ning elukogemus suurem. Overpaid ja underfucked, ütleks kurjad mehed, keda on istuma jäetud. Aga seda suurem on ka üksildus, vajadus soojuse ja tasakaalu järele ning seda meeleheitlikum võitlus killukese inimliku õnne nimel.
Iga keskpäranegi briti/hispaania/muu poissmees võib end seetõttu ööklubisse sattudes tunda kui paradiisis, mis on täis blonde kaunitare, keda ta kodukamaral vaid telerist näeks. Õhtu süvenedes lähevad loosi ka pahaaimamatult õlut libistama tulnud vanemad eesti härrasmehed, kes ei pea selleks isegi end tantsupõrandale vedama.
Omaette peatükk on rahvusvahelised konverentsid, mis on tõeline tulevaste (abielu)suhete inkubaator. Oo neid hõrke lõhnastatud, haritud ja hästimakstud mehi, kes õhtul lõbustusasutustes maanduvad.
Need rootslased, kes on nii üles löödud, et raske on heterol ja homol vahet teha. Sakslased, kes võivad osutuda kuivikuteks. Rikkad venelased, kelle suurim väärtus ongi rikkus. Ning juba elav klassika meie neidiste menüüs – soomlased, kes on pigem nagu karp šokolaadi, ja kunagi ei tea, millise tüki saad.
Aga mis juhtub järgmisel hommikul, kui briti/hispaania/muu noormees on lahkunud? Siis püsivad hästimaniküüritud sõrmed skaibis valvel, toksivad mobiilides sõnumeid ja valavad sõbrannadega suhteid analüüsides kurku liitrite kaupa latte’t.
Järgmisel õhtul algab aga kõik otsast. Hämaruses kogunevad üksildased südamed baaride neoontulede valgusesse, et siis meeletus tantsurütmis sulanduda kosmopoliitseteks suheteks. Lennukipiletid, sideteenused, alkohol, hotellid – rahvuslik koguprodukt kasvab mühinal. Meie kõrgharidussüsteemi üleproduktsioon leiab koha maailma tööturul.