Minu lapsepõlves ei olnud lastele ehitatud nii uhkeid mänguväljakuid nagu praegu pea igas pargis leidub. Pidime leppima raudredelite, pooleldi maasse kaevatud ümmarguse ronimisredelitega ja puudega. Keegi meist ei teadnud, mis on seikluspark, sest selliseid asju lihtsalt polnud. Mõnikord hiilisime õhtuti kohalikku lasteaeda, kus ronimisinventar oli veidi mitmekesisem, kuid üldiselt ajas valvas naabritädi meid peagi sealt minema minema.
Ma ei mäleta, et kedagi meist oleks keelatud ronida puu otsa või kõõluda redelil. Muidugi kukuti ka. Palju ja valusasti. Mul olid lapsepõlves suviti alati põlved marraskil ja jalad sinikaid täis. See käis asja juurde. Osavus aga kasvas komistamistega.
Praegu on lastel võrratult rohkem võimalusi ronimiseks, turnimiseks ja osavuse arendamiseks. Ometi kuulen pea alati mõne taolise ronimispuu juures, kuidas mõni ema oma väikest ronimishuvilist tagasi hoiab. Ei, mitte ei manitse ettevaatusele, vaid otsesõnu keelab ronimise. Olen alati mõelnud, et milleks küll - kui ei proovi turnida, siis ei hakkagi ju kunagi oskama. Kui jätta kõrvale päris pisikesed lapsed, keda muidugi peab hoolega turvama, siis koolieelikute puhul võiks ehk vaadata, mis juhtub, kui mitte keelata ronida. Võib selguda nii mõndagi üllatavat!
Üks mu tuttav ema on laste turnimise suhtes väga hellake ja muutub silmnähtavalt ärevaks iga kord, kui tema koolieelikust poeg redelile astub. Kusjuures poiss ei ole hulljulge ega ka mitte ülemäära kohmakas. Metallposti mööda tuletõrjuja kombel alla libisemine oli poisile rangelt keelatud. Kuni ükskord ema juhtus kaugemal olema ja poiss selle triki poolsalaja ära tegi. Midagi ei juhtunud, oli hoopis väga lahe.
Mänguplatsil kohtusin hiljuti väikese tüdrukuga, kellel ema kategooriliselt keelas käte jõul rippudes redelit mööda liikuda. «Ta on veel väike, ei jaksa, kukub alla,» põhjendas ema, miks varsti kuueseks saav laps seda harjutust isegi proovida ei tohtinud. Kuna teised lapsed seal redelil niimoodi kõõlusid, proovis ka see tüdruk teiste eeskujul säärast turnimist. Ja mis selgus? Ta jaksas ega kukkunud alla.
Oma lapsi pole ma ronimiselt tagasi hoidnud ja nad on üsna osavad. Mõnikord nad küll soovivad, et upitaksin neid puu otsa, kuhu nad ise ronida ei suuda, kuid mul on põhimõte, et kui sa ise üles ronida ei suuda, siis järelikult tuleb veel kasvada. Sama lugu on alla ronimisega - suutsid ronida üles, järelikult suudad ka alla tulla. Jah, neid ronimas nähes käib tihtipeale südame alt läbi jõnks, aga hoian end tagasi, et mitte hüüda «ära sinna roni! tule alla!»
Ronimine ja turnimine on kahtlemata lastele ülimalt vajalik, sest arendab jõudu, koordinatsiooni, osavust, tasakaalu, enesekindlust, õpetab tundma oma piire. Kui vähegi võimalik, peaks neil lubama turnida. Usalda oma last - ta ei roni puu latva enne, kui tema osavus ja eneseusaldus on selleks valmis. Aga selle hetke saab ta vaid ise ära tunda.