Kümnes lääneriigis läbi viidud uuring paljastas hirmuäratava fakti - tervelt 82 protsendist kuni kaheaastastest lastest on internetti juba pildid üles riputatud. Küsisime, mida arvab sellest Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse infoturbe ekspert Anto Veldre ning avaldame siinkohal tema kommentaari.
Viimastel päevadel on kogu maailmas tõusetunud Kanadas algatatud diskussioon sellest, kas lapsevanematel on õige paigutada netti oma võsukeste pilte.
Kõigepealt äärmustest - netis võib suurtes kogustes leida isegi veel sündimata laste ultrahelipilte. Seega - uue ilmakodaniku pilt jõuab vahel netti enne sündimist. Kui täiskasvanu saab ise valida, kas ja millises ulatuses ennast netis eksponeerida, siis lapse eest teevad selle otsuse vanemad ning täisealiseks saades tuleb lapsel piltlikult öeldes selle pagasiga edasi elada.
Ka Eestis hakkab ühiskond jõudma uude ajajärku, kus arvutitel ja arvutivõrgul on ühiskonnakorralduses määrav osa. Arvutitel on ääretult hea mälu - internetis kipub säilima kõik, mis on sinna kord sisestatud - selline ühiskond aga erineb oluliselt tänasest ühiskonnast, kus inimesed pigem on valmis väiksemaid halbu asju unustama.
Esiteks, inimene ei saa enam eales oma pisipattusid andeks. Lapsepõlves sooritatud õunaraks jääb kogu eluks (kui sellest on pildid internetis). Kurjategija karistus ei kustu, vaid märk sellest jääb internetti igaveseks.
Hetkeemotsiooni, paha tuju ajel või äkkvihas tehtud tegu dokumenteerub ja jääb otsingutesse igaveseks. Valed sõbrad ja nooruse rumalused jäävad koos lapsega pildile igaveseks. Inimeselt sisuliselt võetakse õigus muutuda paremaks, teha oma tegudest järeldusi.
Teine asjaolu on seotud isiklike faktide internetti panekuga. Näiteks - inimene müüb mööblitükki ja paneb foto internetti. Digipildi sisemuses on tänapäeval päris sageli ka GPS-koordinaadid ning fotolt paistab uus kodukinosüsteem.
Pole välistatud, et pärast sellise pildi publitseerimist saabuvad koju vargad. Blogis võib ju kirjutada oma eilsest apteegikäigust, aga kui juures on rohu nimi, saab pahasoovija sellest teha mitmeid järeldusi.
Kolmas asjaolu - mida suuremas mahus andmeid lisatakse (sest mida muud Facebook on, kui üks suur andmebaas), seda lihtsam on andmeid analüüsides neid kasutada muudeks otstarveteks, mis paraku ei lange kokku andmete esialgse eesmärgiga. On võimalik teha päringuid, et korter tühjaks varastada, alaealisi kuritarvitada vms.
Seadus saab kaitsta ametlikke (riiklikke) andmebaase, kuid kui inimene on ise oma detailse info vabatahtlikult üles laadinud, siis on ka seadus jõuetu. Tõenäosus, et 8 miljardi inimese hulgas leidub pahatahtlikke või suisa kurjategijaid, on väga suur.
Võimalik, et tuleviku ühiskond ongi teistsugune - tekivad muud käitumisstandardid, et kohalolek Facebookis on kohustuslik, et kõigi pildid ongi väljas ning inimkond õpib pisipattusid mõistma ja andestama.
Võimalik, et maine puhtakspesemisega tegelevad suisa spetsialiseeritud firmad, kes siis seadustele tuginedes netist materjale maha võtavad.
Konkreetsed soovitused:
* Mõtle, mida publitseerid. Kellele see info on mõeldud? Kas saad aru, et üleslaetud pilt on saadaval ka 10 ja 25 aasta pärast? Kas oled kindel, et Su laps tõesti tahab oma beebipilte klassikaaslastele hindamiseks välja panna?
* Keera veebikeskkonnas peale kõik privaatsussätted, mida vaid oskad ja suudad.
* Otsusta koos oma lapsega. Ära otsusta oma lapse eest!
* Ära pane välja pilte, mille järgi saab teada sinu aadressi või saab otsustada Sinu eraelu ja varade üle.