Meile kirjutas naine, kelle kehakaal on aastate jooksul pidevalt kõikunud. Lõpuks on naine aga mõistnud, et pole sugugi oluline, millist numbrit kaal näitab, sest oma keha tuleb armastada kõigest hoolimata.
Lugeja kirjutab: ma armastan oma vorme
18. juuni 2015, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanematekodus näitab kaal 72 kilogrammi. See ajab ühtaegu naerma, teisalt nutma. Viimati kaalusin selle kaalu järgi nii palju 18-aastaselt ja asusin proovima taas mingeid dieete. Linnaelu on mind vintsutanud, kord olin 65 kilogrammi, siis hoopis 50 kilogrammi. Pidev võitlus mingi iluideaali nimel.
Otseselt pole mul kunagi kaaluga probleeme olnud. Teismeeas ja enne seda olin väga peenike laps, suisa «kondikubu», ent keskkoolis, kas siis stressi või osalt väga sagedaste pingepeavalude tõttu, sõin äärmiselt palju šokolaadi ja saiakesi. Nii see kaal tasapisi tõusis – 60 kilolt 65 kilole, 65 kilolt 70 kilole ja keskkooli lõpus oli kaalunäit mu elu suurim – 80 kilogrammi. Hetkel paneb see mind muigama, ent lõpuaktuseks kleiti õmmeldes, ei tahtnud ma oma mõõtudest midagi kuuldagi. Aktusel nägin ma välja täiesti suurepärane, «põdesin» enne seda rohkem, kui asi väärt oli.
Pärast lõpetamist kolisin suvel juba linna, esiti selleks, et enne ülikooli töötada, teiseks, et end valmis sättida uueks algavaks ülikooliaastaks. Töine suvi kaotas liigsed kilod ning sügisel kaalusin juba 70 kilogrammi, esimese semestri lõpuks aga juba 65. Bakalaureuse viimasel aastal tegi mu kaal ühtäkki järsu languse: kaalusin kõigest 50 kilogrammi. Osalt jällegi stressi tõttu, ent osalt ka teatud ideaali jahtimisest: ma jahtisin ideaalse koduperenaise staatust, kes on ideaalse välimusega, tark ja tubli pealekauba. Toonane elukaaslane leidis, et see on just super, et natuke veel rohkem trimmi ka, siis on juba tippude tipp.
See suhe aga purunes ning uus austaja leidis, et ma pean olema tervislikum ning ka priskem. Nii ma siis suures õndsuses sõin ja sõin ja sõin. Trenni ei teinud, ei teinud, ei teinud. Ja mu kaal kõikus: kord oli 55, siis 60, siis 65, siis 68 ja jälle 60, lõpuks 58 kilogrammi.
Nüüd, kus eelpool mainitud suvest on möödas täpselt seitse aastat, seisan jälle kaalu ees ja kaal näitab 70 kilo. Täna kaalusin end täpsema kaaluga ning see näitas 69. Enam see minus otseselt hüsteeriat ei tekita. Tean, et need on need viimase kuu aja jooksul söödud saiakesed, mis kadumise järel muundavad kaalunäidu taas 64 kiloks. Ent see pole minu eesmärk, minu eesmärk on saavutada taas 55.
Naljakas, et kõigest kuu aega tagasi kaalusin end ning siis oli näit 64 kilogrammi. Kõigest kuu. Ausalt öeldes kõige paremini olen end tundnud kahe kaalunäiduga ja need on 63 ning 55 kilogrammi. Tahan oma jutuga jõuda selleni, et 69 või 70 kilogrammi ei tekita minus enam paanikat. Ma vaatan peeglisse ja naudin oma vorme. Kui mõningates dieedinõuannetes on öeldud, et kui soovite kaalust alla võtta, siis sööge alasti ja peegli ees, umbes, et see motiveerib kohe kaalu langetama, siis mina seda ei usu. Mulle meeldib see, mida ma näen. Mul kulus seitse aastat, et mõista, et ennast peab armastama, iseendale peab meeldima ja selleni peab iga hinna eest jõudma.
Ma armastan oma vorme: oma rindu, oma tagumikku, oma saledat keskkohta, isegi oma pehmet kõhukest, sest need on minu armsad vormid. Olles nõnda pikka kasvu – 175 sentimeetrit – ning kaaludes seejuures 69 kilogrammi, ei ole ma paks, ma olen normaalne kaunite kurvidega naisterahvas, kes on tubli ja tark veel pealekauba. Ja nii peaksid kõik naised mõtlema: need 5 või 10 kilo ei tee sind koledaks, need teevad sinust sinu.
Selge on see, et kõigil meil on mingi ideaalkaal, milles tunneme end kõige paremini, ent elu on pidevas muutumises, samuti ka meie keha, õppigem end ja oma keha armastama nendes muutustes üheskoos!