Postimehe naisteportaali lugeja kirjutab, et üha rohkem tundub, justkui oleksid abitud naised meeste silmis ihaldusväärsemad kui need, kes saavad ise kõikide töödega hakkama.
Lugeja kirjutab: kuldsete kätega mehed on hinnas, aga sama osavad naised põlu all?
11. juuni 2015, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas uuesti abituks õppida… Olen varajastes kolmekümnendates naisterahvas ning olen ilma püsisuhteta olnud nüüd juba üle nelja aasta. Juba lapsepõlvest peale olen suhteliselt iseseisev olnud ja nautinud n-ö meeste töid ja seda sel põhjusel, et isal olid probleemid alkoholiga ning koduses majapidamises ta palju abiks ei olnud ja meeste töid ei teinud, aga ometigi on maal majapidamises palju teha - alates muruniitmisest kuni elektrijuhtmete vahetamiseni.
Nii ma tegingi neid töid. Mitte küll perfektselt, aga tegin, ja enne alla ei andnud, kui need tehtud said. Sel lihtsal põhjusel, et mulle ei meeldi asju poolikuks jätta ja polnud ka nii palju raha, et kedagi pädevamat palgata. Nüüd omas kodus aastaid hiljem pole midagi muutunud ja ei saakski, kuna kasvatan üksi poega.
Seega lisaks tavalistele majapidamistöödele ja erinevate menüüde koostamisele on vaja poja rattal rattaid pumbata, näidendiks püss meisterdada, lekkivat toru parandada, elektrikorke taas sisse panna, kasvuhoonet kiletada, ja nagu te arvata võite, tööde nimekiri aina jätkub. Aga kuna ma veel muldvana pole, tahaksin enda kõrvale taas kedagi.
Tundub, et nii mõnedki on samuti huvitatud, aga siin ongi see suur «aga». Olen paljud mehed endast eemale peletanud, kuna ei ole asja, millega ma hea tahtmise juures hakkama ei saaks. Meestel on aga vajadus naise eest hoolitseda. Minul seevastu on lapsepõlvest kaasa võetud muster, et ise tehtud - hästi tehtud ja ma ei ole selline naisterahvas, et peaks kedagi paluma või kuu aega rääkima, et vaata palun, paranda see või see ära.
Mu parim sõbranna ütles mulle: «Alguses olegi abitu ja palu igas asjas abi, kui aeg edasi läheb, pead sa niikuinii kõik ise ära tegema.» Ju on tal õigus, kuna ta on juba 11 aastat abielus olnud ja ta teebki nüüd kõik ise. Alles eelmisel kuul võttis kodus remondi ette ja vahetas elutoas tapeedi.
Kas see ongi nii, et mehed, kes kätega kõike oskavad ja koduses majapidamises töid teevad, on hinnas, aga naised, kes saavad samade asjadega (mitte küll nii hästi) hakkama, on hoopis põlguses? Kas siis peaksingi paanikat tekitama, kui lambipirn läbi põleb ning seal kõrval paar pisarakest poetama ja lausuma, et ma ei oska kuidagi seda vahetada?