Perefoorumis kurdab oma muret naine, kes tunneb, et välismaal töötav mees on temast ja perest liialt kaugenenud.
Naise mure: mees on pere suhtes kummaliselt ükskõikne
29. mai 2015, 19:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soovin aru saada, kas mina liiga perfektsionist või on asi reaalselt nii nagu ma näen. Olen oma mehega koos olnud üle nelja aasta. Kasvatame koos ka minu 6-aastast poega eelmisest abielust. Senimaani on kõik olnud justkui ilus ja hea. Mees käib tööl välismaal (mitte Soomes) ja seega on ta tihtipeale kodust ära nädal kuni kaks.
Oleme lapsega mõlemad selle elukorraldusega harjunud ja rahul. Aga kui mees tuleb koju, siis mina tavaliselt olen rõõmus ja ka väljendan oma rõõmu, otsin lähedust, poen kaissu, üritan igati täita kõik tema soovid ja vajadused. Samas tema aga käitub minuga suhteliselt ükskõikselt. Ta küll võtab mu kaissu, kui seda palun, kuid ta ei tee seda peaaegu kunagi esimesena. Ta ei tule ise minu juurde, et hellitada mind või öelda midagi ilusat.
Olen talle selgitanud, et naised vajavad romantikat ja armsaid üllatusi, mis näitaksid, et sa siiski armastab. Et vajan temapoolset tähelepanu ja tunnete välja näitamist. Mõnikord toob ta pärast seda mõne lilleõie, kuid pärast seda käitub sama tuimalt ja ükskõikselt edasi.
Ka nüüd kui ta tuli koju, olin mina haige ja ei jaksand põhimõtteliselt voodistki välja tulla, kuid tema ei lasknud end häirida, et kodu on sassis ja vajab korrastamist. Sel ajal kui ta poes käis, jõudsin pool ära koristada ja palusin, et kas ta koristaks ise ülejäänu. Tema aga nähvas sellepeale, et tal vaja muud teha ja et ma ei kamandaks ning lasi rahumeeli minul kõik ülejäänu ka ära koristada. Ise teades, et ma peaksin rahulikult olema, et terveks saada.
Ausalt öeldes minu jaoks tundus see järjekordselt märk sellest, et ta ei hooli ega armasta. Kui inimesest hoolida, siis ju tahetakse talle parimat? Kõik need väiksed pettumused muudkui kogunevad ja panevad tundma, et see ei ole inimene, kellesse armusin. Ta ei tee mind enam õnnelikuks ja võib-olla ei peakski ma enam temaga abielus olema? Kahtlused närivad hinge ja ma ei mõista, kas minu ootused on liiga suured või on ta reaalselt liiga ükskõikne oma pere suhtes?