Liisa Pakosta on jõudnud piirkiiruseni

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ema  lastega:  esireas Hugo Mart ja Hiie Marie, tagareas Eke Jakob, õnnelik emme ja Uus Imeline Inimene ning Helena Maria. Kõige tagumises reas restaureeritud vana ahi.
Ema lastega: esireas Hugo Mart ja Hiie Marie, tagareas Eke Jakob, õnnelik emme ja Uus Imeline Inimene ning Helena Maria. Kõige tagumises reas restaureeritud vana ahi. Foto: Liis Treimann

Kui ta elanuks sada aastat tagasi, olnuks ta enda arvates korraliku suurtalu perenaine. Ja seda sugugi mitte laste suure hulga pärast. Hoopis praktilise meele ja kaine mõistuse tõttu.

Möödunud talvest hakkas ajaloolaseharidusega Liisa-Ly Pakosta (41) tugevasti tuld andma. Temast sai riigikogu ja selle sotsiaalkomisjoni liige. Mida ta siis tulistas?

Näiteks: alkohoolsetele jookidele tuleks lisada hoiatavad sildid ja «värviliste mullijookide» ehk long drink’ide aktsiisi peab tõstma. Edasi: õigus abielluda pole inimõiguste hulgas ning abielu peab jääma mehe ja naise vaheliseks asjaks. Veel: pooleteiseaastase vanemapuhkuse kasutamine peaks olema paindlikum, kokku kaheksa aasta peale jupitatav.

Peale selle, et suvel korjas ta kõvasti allkirju pöördumisele «Hoidke Kalamaja hoove», protestimaks tasulise parkimisala laiendamise vastu Tallinnas Kalamaja asumis, pani ta päikeselistel päevadel kokku ka riigikogu ajaloo kõige esimese, pikapäevarühmadele keskenduva raporti.

Seda kõike jaksas ta teha nelja lapse kantseldamise kõrvalt ja viiendat oodates.
Kõigest tosin päeva pärast pisitütre sündi soostus Pakosta oma Kalamaja kodus, kuhu ta kolis perega möödunud talve lõpus, selgitama, kuidas ta jõuab ja suudab. Kaks vanemat last olid koolis, vanuselt kolmas ja neljas lasteaias. Värskeim maailmakodanik põhiliselt magas. Elukaaslane Jaanus Reisner viibis töö asjus Kadrinas.

Kaks aastat tagasi pärast neljanda lapse sündi teatasite, et rohkem te lapsi ilmale ei too. Miks te oma lubadust murdsite?

Meile tundus, et üks laps mahuks meie ellu veel. Mahtuski. Armastus ei hüüa tulles! Pärast esimese lapse sündi ütlesin ühes intervjuus, et tahan viit last.

On see missioon aidata täita maa lastega?

Oh ei! Kuigi ka nii oleks tore mõelda. Need otsused on valikute küsimus.

Viis last on ikkagi üksjagu hullumeelsus! Mingi tagamõte peab sel ju ometi olema?

Sõltub, mis mätta otsast vaadata. Mulle lihtsalt meeldivad lapsed! Tõesti, väga meeldivad. Ja vaadakem asju retro- ja perspektiivis: siit korterist, kus elan, on omal ajal küüditatud. Aga praegu on ju kõik väga hästi: ei küüditata, ei ole nälga, elame vabas riigis, meil on pesumasin, ostame poest mähkmeid – kuigi kasutan marlimähkmeid ka. Kunagi varem pole olnud nii kerge olla ema nagu nüüd.

Miks on kõigil te lastel kaks eesnime?

Traditsioon, mul ka kaks eesnime. Oleme pannud esivanemate eesnimesid. Lastele valikuvõimalus ka – näiteks üks mu sõbranna, kel on samuti kaks eesnime, abiellus Saksamaale ja vahetas teise kultuuriruumi elama asudes oma enamkasutatud nime.

Eelmisel nädalal, mõni päev pärast sünnitamist, olite juba uudistes tagasi — läksite tööle.
See oli natuke eksitav uudis. Tegelikult käisin paar korda töölt läbi, ja just sel ajal, kui olin riigikogus, ajakirjanik helistas.

Ei, ma ei ole mingi kangelasema, toimetan rahulikult. Riigikogust ma praegu palka ei saa. Saan aru, et see teema pani inimesi väga muretsema. Ei ole vaja muretseda!

Aga plaan on ikka varsti tööle tagasi minna?

On küll. Teise lapsega proovisin kolm kuud järjest kodus olla, aga ma ei jaga seisukohta, et põrandate pesemine on nii tore, et laste kasvatamist ei sega, aga kui oled mõnel olulisel koosolekul, siis vaat see on pahasti.

Mõtlete, kuidas ma beebi kõrvalt jõuan. Tegelikult läheb aega rohkem vanemate laste peale. Väikse lapsega on kõige lihtsam. Ta magab suurema osa ööpäevast, saan hakkama. Lapsed, lähedased ja küla aitavad ju ka.

Kes teie peres vanemapuhkuse võtab?

Sinnani on aega. Vanemapuhkusele võib minna ka isa, kes on Kadrina vallavolikogu esimees. Oleme ka varem nõndamoodi teinud.  

Annan teile võimaluse propagandaks: mida ütleksite viie lapse emana neile naistele, kes ei ole töö ja karjääri tõttu söandanud sünnitada või kellel on vaid üks laps?

Meil vastandatakse asjatult karjääri ja lapsi. Inimesel on üks elu, mitte eraldi tööelu ja pereelu. Mul on tore klassiõde, kes sai noorest peast kolm last tehtud, ja kord – mul ei olnud siis veel ühtegi last – küsisin temalt, kuidas ta hakkama saab. See tundus täiesti võimatu.

Ta ütles, et ega muud trikki olegi, kui et neid asju, mida sa teed, tuleb teha natuke kiiremini. Ja ongi niimoodi!
Nüüd tundub mulle, et mina enam palju kiiremini ei jõua. Seepärast ongi viis last piir.

Kevadel ilmus uuring, mille järgi naise positsioon tööturul hangub ja halveneb, kui ta on lapsega pikemat aega kodus olnud. Mida teha?

Eesti on väheseid riike Euroopas, kus sisuliselt puudub võimalus töö- ja pereelu kombineerida. Saksa populaarseimal ministril Ursula van der Leyenil on kuus last. Üldiselt Euroopa riigid seda soosivad, Holland, Rootsi ja Prantsusmaa on esirinnas, sest nii on vanemad ja lapsed õnnelikumad ja tervemad.

Meil aga on sotsiaalministeeriumis piltlikult öeldes üks osakond, kes ütleb, et vanemahüvitise seaduse mõte seisneb selles, et naine ei tohi teenida rohkem, kui ta on eelmisel aastal teeninud. Ja seal lähedal on teine osakond, kes ütleb, et meil on see probleem, et naised teenivad nii vähe ja midagi tuleb ette võtta. Ma arvan, et kui need kaks osakonda kohvipausi ajal kuidagi kokku saaks, läheks elu juba paremaks.

Naise täielik kõrvale jäämine tööturult seoses lapse kasvatamisega ei ole tänapäeva Euroopale omane ja see tõesti halvendab tema positsioone ega meeldi ka tööandjatele. Kõigis neis riikides, kus saab töö- ja pereelu paremini ühitada, on sündimus suurem kui Eestis.

Aga kas üheks võtmeteguriks, kuidas laste ja tööga hakkama saada, pole lihtsalt tublidus?

Tahtmine! Nagu Henry Ford ütles: sa kas usud, et sa suudad, või usud, et sa ei suuda – mõlemal juhul on sul õigus. Püüan tubli olla, kuigi on raske, muidugi on raske. Aga see on mööduv. Varsti on lapsed suured.

Olen tähele pannud, et ükski tubli naine ei poolda kvoote, mis alles möödunud nädalal taas kogu Euroopas suurelt päevakorda tõusid.

Mina ka ei toeta kvoote. Olen töötanud ettevõtteis, kus juhtkond koosneb kas ainult naistest või ainult meestest, ja ma ei kujuta ette, kuidas seal kvooti peaks rakendama. Töökohtade struktuur ühiskonnas paratamatult muutub. Neile kohtadele, kus on traditsiooniliselt olnud naised, tulevad nüüd vaikselt mehed, ja vastupidi. Ehk peaks alustama sellest, et koolides oleks 50 protsenti meesõpetajaid?

Umbes sada aastat tagasi oli meil diskussioon, kas üldse naisi õpetajaks lubada. Sellised asjad muutuvad täiesti rahumeelselt. Ja kuna meil on ülikoolides rohkem naisi kui mehi, muudab see 10–15 aasta pärast paratamatult ettevõtete struktuuri.

Teid kuulates saan kinnitust, et te ei ole niivõrd ideoloogiline inimene, kuivõrd lähtute kainest elutervest mõistusest. On see nii?

Kujutan ette, et kui oleksin elanud sada aastat tagasi, oleksin olnud korraliku suurtalu perenaine. Kindlasti praktilise talupojamõistusega.

Millest teie maailmavaade lähtub?

Sisetundest ja südametunnistusest. Mul on mõned asjad, millesse ma tõesti usun: näiteks see, et inimestes tuleb kaitsetahet kasvatada; et ilma tööta ei tule mitte miski; ja see, et meil on oma riik, on väga oluline. Minu maailmavaate hulka käib ka see, et kui riigis on lastel hea elada, on kõigi elukvaliteet hea. Nõrgematest, väetimatest hoolimine.

Kas te ei ole märganud, et viimasel ajal on tekkinud palju konstrueeritud maailmavaateid ja mõttevoole, mis loovad elust üksjagu ebaloomuliku ja väärastunud käsitluse?

On jah selliseid probleeme, aga me peaks tegelikult olulist ebaolulisest eristama, ning olulised ja lihtsad asjad peaksid paika jääma. Selgub, et udupeente, keeruliste ja konstrueeritud lahenduste asemel töötab päris hästi see, mis on kogu aeg olnud – lihtsad lahendused.

Ehk kõik taandub kokkuvõttes fundamentaalsetele põhitõdedele, kas pole nii?

Seda usun mina ka! Mäletan, kuidas ma esimese lapsega hirmsasti stressasin. Aga viienda lapsega näen, kui palju on lihtsaid lahendusi. Pole üldse vaja muretseda.

Mis on neist kümnetest teemadest, mille kohta olete sõna võtnud, teile kõige südamelähedasemad?

Need, mis on pika vinnaga. Mis on poliitiliselt kõige «ebaseksikamad» ehk kus tulemused tulevad aastakümnete pärast. Nagu haridus ja lapsed.

Kooliaasta hakul saime teada, et Eestis on Euroopa ühed õnnetumad kooliõpilased, aga koolihariduse tasemelt oleme maailmas esirinnas. See tekitas vaidluse, kas kooli eesmärk on see, et õpilased oleksid õnnelikud, või see, et nad saaksid häid teadmisi ja õpitulemusi. Mida teie arvate?

Kui umbes kolmandik ütles, et nad on koolis õnnetud, siis see tähendab, et kahel kolmandikul on suhteliselt okei. Paar nädalat hiljem tuli täiskasvanute uuring, kus need numbrid olid märksa karmimad. Selgus, et kool on õnnelikum koht kui keskmine töökeskkond.

Ma olin kooli ajal suhteliselt õnnelik, ei olnud midagi hullu. Kindlasti oli minu klassis neid, kes kooli samamoodi ei tajunud. Kui mul oleks siis palutud märkida, kas kool on lemmikkoht, kuhu lähen tohutu rõõmuga, siis 13-aastase õpilasena oleksin kindlasti pannud sinna jämedad mustad kriipsud. Võib-olla tasuks kooli ja õnne kohta küsida tagasivaatavalt.

Mulle tundub, et koolirõõm sõltub suhteliselt vähe koolist ja suhteliselt palju kodust ja lapsest ning kuidas laps mõtestab näiteks konflikti õpetajaga. Olen püüdnud oma lapsi õpetada, kuidas neid konflikte lahendada, sest kui nad saavad täiskasvanuks, võib neil ju tekkida tööl konflikt ülemusega. Kui hakkad nutma ja halama, pole sellest mingit kasu.

Samuti tundub mulle, et osa koolistressist on seotud sellega, kui palju lapsed öösel magavad ja mida söövad. Ka koolikiusamine on karm teema.

Koolisüsteem oma olemuselt ongi natuke sunniviisiline. Mõnikord peabki natuke raske olema. Aga pead õppima raskusega toime tulema, et sul tööelus ei tekiks olukorda, kus viskad kõik nurka, sest ei saa ülesandega hakkama.

Olete lõpetanud nüüdse inglise kolledži, nn eliitkooli. Kui oluline see hilisemat elu arvestades oli, et saite nii heas koolis õppida?

Hea haridus on muidugi mu edasist elu mõjutanud, aga igast Eesti nurgast olen kohanud palju tublimaid inimesi – see sõltub eeskätt inimesest. Meil oli tore ja vabameelne klass, hästi ühiskonnatundlik: käisime lastekodus abiks, tegelesime kooli väiksematega.

Me suhtusime elitaarsusse nii, et see tuleb välja teenida. Paljud me klassist tegelevad praegu vabatahtliku tööga: kes pagulastega, kes aitab looduskaitset. Olen samuti palju ühiskondlikku tööd teinud.

Nüüd räägitakse aastast aastasse seda tüüpi koolide ärakaotamisest. Mida kostate?

Rumal ja piiratud lähenemine, et kui kusagil on midagi hästi, siis üritatakse seda tasalülitada. Mitte selle üle ei peaks mõtisklema, kuidas hävitada eliitkoole, vaid tuleb tegeleda sellega, mida teha paremini koolidega, mis on allpool otsas. See ei ole ju halvasti, kui midagi on hästi. Halvasti on see, kui midagi on halvasti – halba tuleb paremaks teha.


Mis tagamõttega läksite doktoriõppesse?

Tahtest mõtestatult ja struktureeritult mõtlemist arendada. Kodutööde ja igapäevaste kohustuste vahelt on nauditav eemalduda akadeemilisse mõtlemismaailma ja lugeda erialast kirjandust. Eksamid on mul peaaegu kõik sooritatud, aga töö, muinsuskaitsekonfliktide kultuuritaustaline analüüs, on jäänud veel teha. Praegu olen akadeemilisel.

Kevadel puhkes väitlus, mis moodi kaasata lapsi rohkem valimistesse. See läks nii tuliseks, et enam polnud võimalik täpselt arugi saada, kes on mille poolt. Milline on siin teie positsioon?

Valimisõigus on ühiskonnas kogu aeg laienenud. Aga üks viiendik, kuni 18-aastased, on sellest täitsa ilma jäetud, ja minu arust mõjutab see kogu poliitikat. Probleemi oleks võimalik lahendada, kui temal (osutab süles pisitütrele) oleks ka hääl, mis oleks realiseeritav tema vastutustundlike vanemate kaudu. Ehk vanemad saaksid lisahääle oma alaealiste laste eest.

See on selge isikliku kasuga, sest koos mehega oleks teil pere peale siis üheksa häält!
See kasu oleks ikka laiem. Arvan, et see mõte võiks realiseeruda 10–15 aasta perspektiivis. Sarnaseid algatusi on tehtud ka teistes riikides.

Juba arutelu selle teema üle võiks tagada, et lastega pered ei marginaliseeruks. Näiteks Tallinnas on suhteliselt väike osakaal leibkondi väikelastega. See on kohe näha, kuidas siin otsuseid vastavalt kalkuleeritakse. Aga seda annaks parandada.

Olete üks väheseid, kes on julgenud kaitsta traditsioonilist perekonda. Kas pole imelik, et nüüdisajal pole julgust vaja samasooliste perede, vaid ema-isaga perede kaitseks?

Kasutaksin pigem seda paralleeli, mida mulle on õpetatud esmaabikursustel: kui satud õnnetuskohale, ära kunagi torma kõige esimesena selle juurde, kes karjub, vaid torma selle juurde, kes on vagusi. See on minu arust poliitikule vajalik esmaabitõde.

Me ei näe tänavatel paraade tegemas lapsevankritega vanemaid ega vanaemasid, kes kasvatavad lapselapsi. See, et üks sektor on nii häälekas, ei tähenda, et neil on ilmtingimata probleem, vaid et neil on tohutult energiat üle.

Mis puudutab riigi abi perekondadele, siis esmajoones tuleb tegelda nendega, kes on täitsa vagusi: meil on probleeme laste õigustega.

Olete küll traditsioonilise perekonna kaitsja, aga ise pole kordagi abiellunud. Miks?

Ma ei näe praeguses vabas kooseluvormis mingeid probleeme. Võin seda enam väita, et kooselu reguleerimisega ei ole meie riigis küsimusi. Kõik, mille kohta arvatakse, et see on kooselus probleem, on ära reguleeritud.

Eestis on samasoolistel paaridel isegi lapsendamine lubatud. Pulmapidu on tõesti ainult erisoolistele. Aga minu arust on tore, et kui pulmarong tuututades mööda sõidab, siis esimese auto tagaistmel istuvad mees ja naine. Ma ei näe põhjust seda muuta.

Seitsmes Euroopa riigis, kus samasooliste partnerlus on ühel või teisel moel legaliseeritud, on näiteks lapsendamise küsimus hoopis isemoodi reguleeritud. Me ei saa nii võtta, et teeme nagu Euroopas, sest siis peaksime korraga lubama lapsendamist ja lapsendamist keelama.

Mis on poliitikas teie suurim ambitsioon?

Teha midagi, kus ma saan olla parimal viisil kasulik, siis seda teha ongi ambitsioonikas. Mind kindlasti huvitab, mis hinnangu annavad valijad mulle valimistel ja kas ma olen sobiv poliitikas täiskohaga jätkama.

Ja kui annavad tunnustava hinnangu, siis...?

Siis ma töö puuduse üle ei kurda.

Olgu, küsin konkreetsemalt: kas te haridusministriks tahaksite saada?

See on Tartus! Kuhu ma lapsed panen?

Aga sotsiaalministriks?

See oleks kindlasti huvitav. Siis saaks korraldada nende kahe [vanemapalgaga seotud] osakonna kohtumise (naerab).

Arvan, et mul peaks olema visiooni küll, kuidas asju lahendada. Pooldan seda, et hariduses ja sotsiaalsfääris oleks kohapealne otsustamine suurem ja riiklik sekkumine väiksem. Seaduses ei pea olema kirjas, kui pikk peab olema koolitund ja kui mitu päeva peab naine olema haige, kui ta on sünnitanud. Tervest talupojamõistusest lugupidamine võiks olla osa sellest visioonist.

Kui palju teil enda tarbeks üldse aega jääb?

Mul on kampsuni kudumine pooleli. Ma ei tea, kuidas statistikaamet seda hindab – on see töö või eralõbu. Aga käsitöö on mu suur hobi. Mitmed asjad meie kodus on kas mees meisterdanud või olen mina õmmelnud. Oma kampsuniga alustasin suve alguses, seljast on pool valmis. Lastele on kohustus asjad ruttu valmis teha, sest muidu kasvavad nad välja, aga endale on raske aega leida.

Kas kuues laps ka veel kunagi tuleb?

Ei, nüüd aitab küll! Lapsed tuleb ju kõik üles kasvatada.

CV
Liisa-Ly Pakosta

riigikogu ja selle sotsiaalkomisjoni liige

Sündinud 3. septembril 1969 Tallinnas

Töö
2008–2009 siseministeeriumi planeeringute osakonna juhataja
2004–2008 Soome kirjastuse Yhtyneet Kuvalehdet Eesti tütarfirmade juhatuse liige ja tegevjuht
2002–2005 Eesti Televisiooni autor ja produtsent (saatesarjad «Inimeseloomake», «Ellujäämise kunst», «MuinasTeeVee»)
2002–2005 Eesti Kunstiakadeemia projektijuht
1999–2001 Tallinna abilinnapea
1998–1999 Tallinna linnavalitsuse muinsuskaitseameti juhataja
1997–1998 Tallinna linnavalitsuse linnakantselei info- ja arenguosakonna juhataja
1995–1997 Tallinna Turismiinfo direktor
1994–1995 Eesti välisministeeriumi infosekretär
Õpingute ajal olnud giid, tõlk, laagrikasvataja, hotelli administraator, muuseumipedagoog

Haridus
2006–... Eesti Kunstiakadeemia doktorant
1987–1993 Tartu Ülikooli ajalooteaduskond; magister    
1992–1993 pedagoogika erikursus (õpetaja kutse)
1976–1987 Tallinna
7. keskkool

Ühiskondlik tegevus
Eesti Muinsuskaitse ümarlaua aseesimees; Eesti Muinsuskaitse Seltsi liige; Eesti Lastevanemate Liidu eestseisuse liige; Põhja-Eesti regionaalhaigla nõukogu liige; Tallinna inglise kolledži hoolekogu aseesimees; Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuse liige, volikogu liige, naisühenduse juhatuse liige

Hobid
lugemine, õmblemine, käsitöö, koer

Pere
lapsed Hiie Marie (13), Eke Jakob (8), Hugo Mart (5), Helena Maria (2), kahe nädala vanune tütar
elukaaslasel Jaanus Reisneril on varasemast kooselust kolm last

Arvamused

Matti Maasikas
õpingukaaslane ülikoolist, Euroopa Komisjoni presidendi nõunike rühma liige:

«Juba ülikooli alguses oli selge, et Liisa on esiteks tohutu aktivist, ja teiseks tohutult kiire, kipub tihti tulistama enne korralikult sihtimist. Aga nagu juba Mihkel Veske teadis, et kes 30 asja ette võtab ja kolm neist ära teeb, on ikka rohkem saavutanud kui see, kes kaks asja algatab ja mõlemad lõpule viib. Mul on hea meel, et Liisa on oma tööelus teinud eri asju, enne kui päriselt poliitikasse maandus.

Sest ajaloolase haridus – ja koos sellega kohusetunne eelnevate põlvede pärandi ees – on selline asi, et ta ei lase sind kunagi päriselt lahti. Pole lasknud ka Liisat, ja tore on.»

Leele Välja
sõbranna, Eesti Kunstiakadeemia dotsent

Liisa on vaieldamatult ere ja ehk isegi vastuoluline isik – professionaalses tegevuses konstruktiivne ja analüütiline, eraelus aga tarmukas ning leebe lapsevanem. Juba ülikooli ajal ütles Liisa, et tema tahaks viit last.

See oli üllatav avaldus – keegi ei unistanud paljulapselisest perekonnast.
Tänaseks on ta ennast sihikindalalt ja isegi kõrgelennuliselt teostanud töistes sfäärides ning selle kõrval täitnud ka unistuse suurest perekonnast. Kui Liisa leiab, et midagi on vaja muuta või parandada, siis seda ta teeb – vabandust, et ei saa, tema jaoks ei eksisteeri.

On vaid üks lähenemisviis: kuidas saab? Töötades enne sajandivahetust muinsuskaitses, suutis ta kogu senise ajale jalgu jäänud süsteemi efektiivseks ja ajakohaseks muuta. Just siin ilmnes tema suurepärane omadus eristada probleemi inimesest, seda ka siis, kui mõni neist just parima lastetoaga ei ole.

Silmapaistva naisena on ta vahel sattunud isiklike teravate rünnakute objektiks, aga kunagi ei vasta ta samaga. Tema rahu säilitamine, lojaalsus ja huumorimeel on toimiv strateegia alati.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles