Naise mure: pärast raseduse katkemist tahab mees lahku minna

Foto: SCANPIX

Raseduse katkemise üle elanud naine küsib Perefoorumis nõu, kuidas pärast rasket katsumust mehega suhteid siluda. 

Kolm kuud tagasi saime mehega rõõmsa uudise, et ootame titat. Omavahelised suhted olid tol hetkel küll ligadi-logadi ja seetõttu andsin talle täieliku vabaduse valida, kas ta jääb minu ja beebiga või läheb ära, ilma et ma talle midagi ette heidaks või teda süüdistaks. Ta jäi. 

Kaks kuud oli nii ilusat aega - ühise tuleviku planeerimist, beebiootust, koos oli hea ja kõik oli korras. Kuni kuu aega tagasi tuli karm uudis, et rasedus on peetunud. Esimesed nädal aega olime koos, põhimõtteliselt vaikides, seda teemat ei puudutanud, aga samas üksteist unarusse ei jätnud. Siis pidi tema minema komandeeringusse ning mina tulin vanematekoju. 

Paar päeva peale tema juurest ära tulekut muutus ta äkki vaikseks ja tõmbus täielikult endasse. Ma ei torkinud teda, küsisin vahepeal, et mis viga ja saanud vastuseks, et täpselt ei tea, lasin tal olla. Rääkisin temaga muudest asjadest ja proovisin vahetu olla ning mitte sellest temaga rääkida. Kuni ükspäev ma lihtsalt tundsin, et ma pean talle ütlema, kui halvasti ma ennast tunnen: kõiges süüdi ja liialt karistatud. Kõik. Kellel on sama juhtunud, teavad ilmselt seda jubedat tunnet. 

Pärast seda muutus mehe suhtumine minusse. Ta muutus täiesti külmaks ja kalgiks ning hakkas minuga igal võimalikul viisil tüli üles kiskuma. Kuna ma olen väga äkilise loomuga inimene ja kõik emotsioonid olid liiga sassis, läksin ma tülidega kaasa. Kogu selle tülitsemise käigus sain teada, kui halvasti ta ennast seoses lapse kaotusega tunneb. Vabandasin oma käitumise pärast, aga tagasi seda võtta ei saa. 

Me oleme väga erinevad inimesed. Tema soovib selles olukorras üksi olla ja muude inimestega suhelda, et mõtteid mujale saada. Sest väidetavalt toob minu nägemine ning minuga rääkimine lapse kaotust talle meelde. Aga ta tahab seda unustada, alustades minust vabanemisega. Mina seevastu soovin, et ta küsiks vahepeal minult, mida mina tunnen ja oleks mu jaoks olemas. Ei küsiks liigseid küsimusi, aga samas toetaks mind.

Ma leian, et me oleme mõlemad eksinud ja valesti käitunud. Meie mõlema maailm on kokku varisenud. Tema ei näe meie suhtel enam mõtet ega tuleviku. Seda kõike mõlema jaoks kõige raskemal hetkel. 

Ma lihtsalt ei tea, mida edasi teha. Ma üritan teda mõista. Aga mulle tundub, et tema mind mitte. Kuidas seda kõike korda saada? Kas seda üldse saab korda kuidagi, kui me erinevaid asju tahame? Kas keegi on sellises olukorras olnud ja kuidas see lõppenud on?