Juba siis, kui neli aastat tagasi sündis esimene tütar, teadsin ja tundsin, et igasugused võimumängud, karistamised ja hääletõstmised ei haaku minu sisetundega ja arusaamaga õnnelike ja terve maailmapildiga inimeste kasvatamisest. Ma uskusin, et raudselt on ka mingeid alternatiivseid ja armastusväärsemaid lähenemisi, mida rakendades ei tunneks keegi end halvasti, samas kasvaksid lastest enesekindlad, empaatilised ja teiste piire austavad inimesed. Nii ma siis hakkasin neid otsima ja uurima, üks artikkel viis teise raamatuni ja siin ma nüüd olen, veel kahe väikse tütre võrra rikkam, uskudes keset suurt ja paksu armastust siiralt, et armastust saab kasvatada armastusega. Praegu võin seda juba ka väikesele kogemusele tuginedes täitsa kinnitada. Mis aga ei tähenda, et me nüüd iga päev kõik õndsas rahus elaksime nagu inglid. Meil on ikkagi kolm väikest last (kes muidugi näevad välja küll nagu inglid).