Elisabet Reinsalu: emaks olemise kõrval on tööl käimine kui puhkus spaas

Elisabet Reinsalu Foto: Kanal 2

Emadepäevale pühendatud konverentsil «Appi, mu mees armastab mind!» rääkis näitleja Elisabet Reinsalu, et läikivate pindadega puhtast kodust pole mingit kasu, kui lapsed jäävad mäletama vaid seda, et emale meeldis koristada, kuid armastust oli kodus vähe.

Armastust võib Elisabet Reinsalu sõnul olla eri vormides mitmesuguste inimeste vahel. Sellest rääkides mõtleme enamasti erinevatele tunnetekobaratele täiskasvanute vahel, ent armastust on mitmesugust. «Armastus kahe inimese vahel on ilus, keeruline, mitmekesine, kompleksne ja sageli ka töö, mitte alati lihtne,» kõneles Reinsalu. «Kui ma vaatan lapse seisukohast, pole midagi naljakat ega kreeni kiskuvat. Iga laps võiks tunda, et vähemalt üks vanem teda armastab. Peab armastama. Ideaalis armastavad teda muidugi mõlemad vanemad.»

«Meile, eestlastele, programmeeritakse armastus kodumaa vastu juba enne sündi kaasa,» tõi ta näiteid armastuse erinevate avaldusvormide kohta. «Armastus lapse ja laste vastu on midagi sarnast. See on olemas juba eos, kui rakuke su sisemuses arenema hakkab.»

Elisabet Reinsalu on enda sõnul näinud ka selliseid juhtumeid, kui olukord pole nii lihtne. «Kõik emad ei suuda armastada oma lapsi. Isegi siis, kui see pole seotud mingi hälbimusega, võib ka emaks olemine olla midagi sellist, mida peab õppima,» tõdes ta. 

«Usun, et kõigil on alati midagi oma vanematele ette heita. Ka mina olen mõelnud, miks küll minul peavad sellised vanemad olema,» rääkis näitleja, et vaatamata kõigele suutis ta ema kõigi raskuste kiuste teha midagi õigesti. «Peamine, ma olen alati tundnud, ma olen teadnud, et mind on armastatud.»

Emaks olemine on Reinsalu sõnul väga peen mäng, mis nõuab ohtralt oskusi, lusti, teadmisi, kavalust, planeerimist ja palju muudki. «Tööl käimine on nagu puhkus spaas selle kõrval.»

«Kujutage ette, et kõik pinnad läigivad, aga ükski laps ei tunne, et teda on armastatud,» sõnas näitleja, kelle sõnul on lapsele ükskõik, kas pesuhunnikud ootavad või kas põrandal on tolmurulle. «Laps tahab, et teda armastataks. Et kõik teda armastaks. Et paljud. Et mõned. Või vähemalt üks. Ma ei taha ju olukorda, kus laps ütleks, et mu kodu oli küll korras, aga seal oli vähe armastust. «Me vennaga külla armastasime ema, aga ema armastas puhtust.»» 

Nii ütleb Elisabetki alati endale meeldetuletuseks: rohkem armastust. «Muidugi saan aru, et kõiges peab olema tasakaalu ja segadus ei peaks muutuma armastuse mõõdupuuks.»

Kui mõnikord tundubki, et pingutused lapsevanemana on jooksnud justkui tühja, siis tuleb endale meelde tuletada, et see ongi tõeline armastus – aktsepteerimine, et su liha ja veri ei ole alati sinuga ühel meelel. «Me ei saa vormida oma lapsi oma enese näo järgi, kõigil siin ilmas on oma tee käia ja see ei pruugi sinu omaga kattuda. Armastuses ei saa teistele nõudmisi seada, vaid iseendale. Armastuses ei saa sundida.»