Richard Paul Evans on kirjanik, kelle sulest pärineb mitmeid menukaid raamatuid ja kelle töid on tunnustatud erinevate autasudega. Ta kirjutab Huff Postis avameelselt sellest, kuidas tal õnnestus oma abielu päästa.
Mehe lugu sellest, kuidas ta oma abielu päästis
2. aprill 2015, 11:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu vanim tütar Jenna ütles mulle hiljuti: «Lapsena oli mu suurimaks hirmuks see, et sina ja ema lahutate. Kui ma olin 12-aastane, siis ma otsustasin, et te tülitsete nii palju, et võib-olla oleks lahutus kõige parem lahendus.» Seejärel ta naeratas ja lisas: «Mul on hea meel, et te saite oma probleemid lahendatud.»
Minul ja mu naisel Keril oli aastaid probleeme. Tagasi vaadates ei oskagi ma öelda, mis meid alguses kokku liitis, kuna meie iseloomud olid üsna erinevad. Ja mida kauem me koos olime, seda enam tundus, et me oleme kaks täiesti erinevat inimest. Kuulsuse ja korraliku sissetuleku lisandumine ei muutnud meie abielu sugugi lihtsamaks. See muutis asjad hoopis hullemaks. Meievaheline pinge muutus niivõrd suureks, et ma tundsin kergendust, kui sain minna ringreisile oma raamatut tutvustama. Tülitsemine oli meie jaoks tavapärane ja raske oli ette kujutada rahumeelset suhet. Olime mõlemad pidevalt kaitsepositsioonidel ja ehitasime oma südamete ümber tugevaid kindlusi. Me kaalusime lahutust ja rääkisime sellest omavahel.
Ma olin järjekordsel ringreisil, kui asjad jõudsid olulisse pöördepunkti. Olime just telefoni teel tülitsenud ja Keri lõpetas järsult kõne. Ma olin üksi ja tundsin end üksikuna, olin pahane ja pettunud. Minu jaoks läks asi üle piiri.
See oli hetk, mil ma pöördusin kõrgemate jõudude poole. Ma seisin hotellitoa duširuumis ja karjusin jumalale, et abielu on vale ja ma ei suuda seda enam kannatada. Ma ei tahtnud lahutusele mõelda, kuid koosolemine tekitas väljakannatamatut valu. Ma olin segaduses. Ma ei suutnud välja mõelda, miks oli Keriga nii raske abielus olla. Ma teadsin oma südames, et ta on hea inimene ja mina olen ka hea inimene. Miks me siis läbi ei saa? Miks ma abiellusin kellegagi, kes erines minust nii palju? Miks ta ei muutunud?
Kurnatult ja katkisena vajusin duširuumi põrandale ning hakkasin nutma. Meeleheite varjus jõudis minuni aga võimas inspiratsioonitulv. Sa ei saa teda muuta, Rick. Sa saad muuta vaid iseennast. Ja sel hetkel hakkasin ma palvetama. Palusin jumalat, et ta aitaks mul muutuda. Ma palusin kaua. Ma jätkasin palumist järgmisel päeval, kui sõitsin lennukiga kodu poole. Ma palusin ka siis, kui astusin üle koduläve selle külma naise juurde, kes peaaegu ei märganudki mind. Sel öösel, kui lamasime voodis teineteise kõrval, teadsin ma täpselt, mida edasi teha.
Järgmisel hommikul keerasin voodis end Keri poole ja küsisin: «Kuidas ma saan su päeva paremaks muuta?»
Keri vaatas mind vihaselt. «Mida?»
«Kuidas ma saan su päeva paremaks muuta?»
«Sa ei saagi,» vastas ta. «Miks sa seda küsid?»
«Sest ma mõtlen seda tõsiselt. Ma tahan teada, mida mina saaksin teha, et sinu päev oleks parem.»
Ta vaatas mind küüniliselt. «Tahad midagi teha? Mine korista kööki.»
Tõenäoliselt ta ootas, et ma saan pahaseks. Ma hoopis noogutasin ja läksin kööki koristama.
Järgmisel päeval küsisin temalt sama asja. Naise silmad tõmbusid pilukile: «Mine korista garaaži.»
Ma hingasin sügavalt sisse. Mul oli juba olnud pikk ja väsitav päev ning ma teadsin, et ta tahtis selle palvega mind närvi ajada. Mul oli kiusatus talle vastu nähvata, kuid ma hoidsin end tagasi ja läksin koristama. Keri polnud kindel, mida arvata sellest, et ma veetsin kaks tundi segamatult garaaži koristades.
Järgmisel päeval kordus sama. «Kuidas ma saan su päeva paremaks muuta?»
«Mitte kuidagi! Sa ei saa midagi teha. Palun lõpeta selle küsimine!» vastas tema.
«Anna andeks,» ütlesin, «aga ma ei saa. Kuidas ma saan su päeva paremaks muuta?»
«Miks sa seda teed?»
«Sest ma hoolin sinust. Ja meie abielust.»
Ma jätkasin selle küsimuse esitamist. See kestis umbes paar nädalat ja siis juhtus ime. Kui ma esitasin jälle naisele oma tavapärase küsimuse, täitusid tema silmad pisaratega. Ta puhkes nutma. Kui ta oli natuke rahunenud, ütles ta: «Palun ära küsi seda enam. Asi pole sinus. Asi on minus. Minuga on raske koos elada. Ma ei tea, miks sa üldse oled mu kõrvale jäänud.»
Tõstsin õrnalt tema lõuga, kuni ta oli sunnitud mulle silma vaatama. «Sest ma armastan sind. Kuidas ma saan su päeva paremaks muuta?» küsisin. «Hoopis mina peaksin seda küsima.» «Peaksid küll,» ütlesin talle, «aga mitte praegu. Praegu pean mina end muutma. Sa pead mõistma, et oled minu jaoks väga oluline.» Ta pani pea mu rinnale ja vabandas, et on olnud nii õel. Ma ütlesin, et armastan teda ja sel korral vastas ta samaga. Küsisin uuesti, kuidas ma saaksin tema päeva paremaks muuta. «Kas me võiksime lihtsalt koos aega veeta?» küsis tema. Ma naeratasin ja vastasin, et mulle meeldiks see väga. Ma jätkasin oma küsimuse esitamist veel umbes kuu aega. Ja asjad muutusid. Tülitsemine vähenes. Siis hakkas Keri minult küsima: «Mida sa minult vajad? Kuidas ma saaksin olla parem naine?»
Meie vahel olnud müürid hakkasid kokku kukkuma. Me rääkisime rohkem sellest, mida me elult tahame ja kuidas võiksime teineteist õnnelikuks teha. Me ei lahendanud kõiki oma probleeme. Ma ei saa sedagi väita, et me ei tülitsenud enam kunagi. Kuid meie tülid olid teistsugused. Me tülitsesime vähem ja tülisid ei saatnud enam niivõrd palju negatiivset energiat kui enne. Me ei tahtnud enam teineteisele haiget teha.
Oleme tänaseks abielus olnud üle kolmekümne aasta. Ma armastan oma naist ja ta meeldib mulle. Mulle meeldib temaga olla. Ma igatsen teda. Ma vajan teda. Paljud meie erinevused on muutunud tugevusteks ja ülejäänud asjadel pole enam tähtsust. Oleme õppinud, kuidas teineteise eest hoolitseda ja, mis veelgi tähtsam, me tahame seda teha. Abielu on raske. Ka lapsevanemaks olemine, hea füüsilise vormi hoidmine ja raamatute kirjutamine on rasked. Kõik asjad, mis on elus tähtsad, on rasked. Aga see on tõeline kingitus, kui su kõrval on partner. Ma olen õppinud, et abielu aitab ravida meie neid osi, mis meile endile kõige vähem meeldivad. Ja meil kõigil on neid osi.
Aja jooksul olen õppinud sedagi, et meie kogemus oli oluline õppetund abielu kohta. Püsisuhtes peaksid kõik oma partneritelt küsima, kuidas nad saaksid partneri päeva paremaks muuta. See on armastus. Romantilised romaanid (olen kirjutanud mitmeid) hõlmavad alati kirge ja õnnelikku lõppu, kuid kirg ei taga õnnelikku lõppu. Tõeline armastus tähendab seda, et sa mitte ainult ei ihalda oma partnerit, vaid sa ihaldad seda, et ta oleks õnnelik, ka siis, kui selle eest tuleb ohverdada enda õnn. Tõeline armastus ei tähenda seda, et partner peaks olema sinu koopia.
Ma ei väida, et see, mis meie suhtes toimis, mõjub ka teistele. Ma isegi ei väida seda, et kõiki abielusid oleks vaja päästa. Aga ma olen väga tänulik selle inspiratsiooni eest, mis mind ühel kaugel päeval valdas. Ma olen tänulik, et mu pere on endiselt koos ja et mul on mu naine, mu parim sõber, minu kõrval voodis ja ma saan igal hommikul temaga ärgata. Ja ma olen tänulik, et tänase päevani keerab üks meist voodis mõnikord teise poole ja küsib: «Kuidas ma saan su päeva paremaks muuta?» Selle küsimuse esitamine või selle kuulmine annab päevale täiesti uue väärtuse.