Sibulate-laukude ABC

Foto: SCANPIX

Mis on mis sibulate ja laukude maailmas? Millistesse roogadesse erinvad sibulad ja laugud kõige paremini sobivad? Kaubamaja ajakiri Hooaeg annab nõu.

Sibulate perekond

Harilikku söögisibulat kutsutakse kas lihtsalt sibulaks või mugulsibulaks. Botaaniliselt ei ole tegelikult tegemist mugulaga, vaid otseses mõttes sibulaga ehk jämedaks kasvanud maa-aluse taimeosaga.

Tänapäeval kasvatatakse sibulat kõige rohkem Hiinas, Venemaal, Indias, Ameerikas ja Türgis ning maitse sõltub nii kasvukohast kui ka sordist. Eestis on kuulsamad sibulakasvatuspiirkonnad Piirisaare ja Peipsi-äärsed külad. Ka Kaubamaja Toidumaailmades on Peipsiveere sibulad ja küüslaugud müügil.

Harilik sibul võib kasvada kuni 5 kg raskuseks. Värvi poolest võib harilik sibul olla valge, kuldkollane või pruun kuni punakaspruun. Harilik kollasekooreline sibul on tavaliselt kas ümar või lameümar.

Punane sibul on kollase sibula teisend, mille pealmine mahlakas kattekiht on tumepunane ja läikiv, viljaliha aga ühtlaselt õrn lillakas-roosakas. Maitselt on punane sibul kollasekoorelisest mõnevõrra teravam ja magusam. Punane sibul on ideaalne komponent värsketesse salatitesse, seda kasutatakse ka sibulahautiste ja mooside valmistamiseks.

Valge sibul ehk hõbesibul on hõbedaselt läikiva valge koorega väiksemat sorti sibul. Valge sibul on kollasest oluliselt mahedama ja magusama maitsega. Kasutatakse enamasti värsketes salatites.
Salatisibul on eriti suur (0,5 kuni 0,8 kg) hariliku sibula teisend. Salatisibula koor on samuti kollane, aga sisu mahlakam ja mahedam. Sobib hästi salatitesse, sibulasuppidesse ja pirukatesse ning friteeritud sibularõngaste valmistamiseks.

Pärlsibul on väike, alla 2 cm läbimõõduga valgekooreline sibul, mida kasutatakse alati tervelt. Pärlsibulat on poodides saadaval nii värskelt kui ka marineeritult. Sobib lisandina praadide juurde ning maitseandjaks pajaroogadesse.

Šalottsibul ehk pesasibul on aromaatse ja pehme maitsega. Ka «lõhnastab» see sibul hingeõhku märksa vähem kui tavaline sibul. Šalottsibulas paikneb paar-kolm kannast kokkukasvanud küünt ehk pesa. Kasutatakse peamiselt klassikalistes valgetes kastmetes ja gurmeeroogades.

Kümneid küüslauke

Küüslauku on olemas üle 30 sordi, kuid kõige levinumad neist on valge, roosa ja lilla küüslauk. Küüslaugu sibul ehk pea koosneb 12–16 sibulakesest ehk küünest.

Maitseomadustelt on küüslaugud omavahel sarnasemad ning sordid erinevad üksteisest pigem suuruse, värvuse ja kasvukohtade poolest. Tegu on ühe imelise ja universaalse maitseainega, mida kasutatakse peaaegu kõikides teravamaitselistes toitudes.

Lisaks küüslaugule on olemas veel mõned võrratud laugud: murulauk, porrulauk ja karulauk.

Murulauk on oma 35–45 cm kasvuga lauguperekonna väiksemaid taimi, toiduks tarvitatakse taime kitsaid teravatipulisi seest õõnsaid lehti ehk pealseid.

Väga maheda ja peene maitsega köögivilja suurepärane maitse tuleb eriti hästi esile hapukoore ja võiga ning sobib kodujuustu, kohupiima- ja munaroogadesse. Hea lisand ka külmadele kastmetele.

Suuruselt järgmine lauk on karulauk, mis kasvab kuni 50 cm kõrguseks. Ka karulaugust kasutatakse tema nooljaid lehti, mis on kõige maitsvamad kevadel – siis sisaldavad need ka märkimisväärselt C-vitamiini.

Karulaugu maitse sarnaneb küüslaugumaitsele ning ka temal on antibakteriaalne toime. Maitseainena kasutatakse küüslaugumaitselisi ja -lõhnalisi noori lehti värskelt salatisegudes, võileivakatetes ja marinaadis küüslaugu asemel. Kuivatamisel karulaugu lõhn nõrgeneb, kuid iseloomulik maitse püsib.

Kõige võimsam ja uhkem laukudest on porrulauk, mis kasvab kuni meetrikõrguseks. Porrulaugu hinnatuim osa on maa-alune silindrikujuline üksteise ümber mähkunud lehtedest valge ja pehme vars. Sellel on peen ja õrn maitse, mahedam ja magusam kui tavalisel sibulal.

Porrulauku kasutatakse peamiselt maitsestamiseks suppides, hautistes, kastmetes ja lihatoitudes, parim kooslus koos kartuliga püreesuppides.