Perefoorumis kirjutab üks mees sellest, et tema on lapsendatud ega saa nõustuda emadega, kes leiavad, et kergem on laps ära anda, kuna nii on just lapsele parem. Mehe sõnul võiks lapsendamist võrrelda korraldatud abieluga: ei mingit armastust, lihtsalt strateegia.
Elu keerdkäikude tõttu olen lapsendatud. Kunagi ei ole keegi seda minu eest varjanud, seega olen alati seda teadnud.
Silma torkavad emad, kes arvavad, et kergem on laps ära anda, sest nii on lapsele parem, stabiilsem jne. Ma ei ole sellega nõus. Usun, et see on emade vabandus, et leevendada süükoormat.
Vanemad läksid lahku, kui ma olin neljane. Jäin isa juurde ja kasvatas mind isa ema ehk vanaema. Kui ma kooli pidin minema, läksin kasuperesse, kuid kontakt vanaema ja isaga ei katkenud. Olin koolis väga hea õpilane, põhikoolis mõni üksik 4, keskkoolis mõni üksik 3. Mul on kõrgharidus, mille võimaldas kasupere. Täna, 33-aastase mehena, paljud kadestavad mind, sest olen standardite järgi edukas ja kuulun nn talentide hulka. Pealtnäha pole nagu väga vigagi ja kui sisse ei vaata, petaks paljud ära. Kõik pole kuld, mis hiilgab.
Mida tähendab lapse jaoks, kui ema lahkub? Isast siinkohal ei ole mõtet rääkida, sest väikelapse jaoks on ema palju tähtsam. Ma olin 4-aastane, kelle maailm koosnes emast. Ja ühel päeval teda enam ei olnud. Läks ja tagasi ei tulnud. Olin hirmunud. Siis võttis maad paanika: inimene, kes mind toitis-kattis-kaitses, jättis mu maha. Ja kuna ema oli mulle A ja O, tundsin, et kõik jätsid mu maha. Mind ei tahetud. Ärevus.
Iga kord, kui mul juhtus midagi, olgu selleks kivi, mis mänguhoos pähe kukkus ja pea lõhki lõi või kärbes, kes peale väsitavat päeva hammustas, läksin teiste silme alt ära ja nutsin üksinda end tühjaks. Nutu sees vaikselt «emme» poole hüüdes. Miks siis üksinda, teiste silme alt ära? Sest kui sa oled väikene mees või väikene naine ja su esimene tõsiselt suur trauma on vanemast ilmajäämine, lülitub sisse alalhoiuinstinkt - mida iganes sa teed, tee nii, et teistel oleks hea. Muidu nad jätavad su maha. Mida iganes sa tunned - ära näita seda välja, kui see just ei ole midagi sellist, mis võiks sind näidata heast küljest. Et sind maha ei jäetaks.
Koolis olin ma õpetajate lemmik, sest ma ei tekitanud neile mingeid muresid - õppisin pähe, mida vaja, arvutasin välja, mida tarvis jne. Peaasi, et ma ei tekitaks mingeid jamasid. Peaasi, et keegi ei saaks kurjaks ja mind maha ei jätaks.
Koolis olid hinded head, see tähendas tuupimist ja pingutamist. Mitte et saada viit, vaid et mitte tekitada inimestele enda ümber negatiivseid tundeid. Sest ma tundsin, et minu valesti tegemine tähendab automaatselt mahajätmist. Ma polnud veel täisealine, seega mul poleks olnud kusagile minna, kui kasupere oleks mind välja visanud. Vanaema oli selleks hetkeks juba teispoolsuses.
Keskkooli alguses, sügisel, ma plahvatasin - kasuperes valitses juba pikemat aega karjuv ebaõiglus ja ma lõpuks enam ei suutnud vastu pidada. Ei ütelnud midagi, vist korra käratasin midagi neutraalset, otse kedagi ei süüdistanud. Läksin jällegi üksikusse tuppa, et maha rahuneda ja lugeda aastaid, kuni saan täisealiseks. Asjalood aga sellega ei piirdunud - kuulsin tahtmatult pealt, kui minust räägiti: «Närvihaige, mida sellisega teha?». Kahjuks kuulsin ka lapsendaja soovunelmat: «Parem, kui teda poleks».
Järgnes kaks nädalat agooniat. Tappa ennast või ei? Kui jah, siis kuidas ja kus, sest ma ei taha, et mu keha teistele «tüliks» jääks. Minna kusagile sügavasse metsa ja neelata tablette? Ma arvan, et mind sõna otseses mõttes päästis muusika - mul oli suur plaadikollektsioon, ise enda higi ja pisaratega kokku korjatud, ainus minu «päris» enda asi, ja ma ei tahtnud, et see kellelegi teisele saaks.
Keskkooli ajal avastati, et mu vererõhk on imelikult kõrge. Uuringud mingeid kõrvalekaldeid ei näidanud. Südamekloppimine. Midagi ei leitud, arvati, et ju siis muutuv teismelise keha. Keskkooli lõpus diagnoositi depressioon. Kõik olid üllatunud, et kuidas nii, pealtnäha on ju kõik ideaalne. Isegi olin üllatunud. Lisaks veel teinegi diagnoos: ärevushäire. Neelasin tablette ja asi läks samamoodi edasi.
Saabus hetk, mida ma nii kaua olin oodanud: ma sain 18! Rumal on eeldada, et inimene, kes 14 aastat on teinud kõik, et kellelegi mitte hambusse jääda, hakkab nüüd enda tahtmist tegema. Praktiliselt terve oma elu hirmu all elades, tonti igalt poolt eeldades ja kõikidele head inimest mänginuna läks asi ikka samamoodi edasi.
Esimesed sammud iseseisvumiseks tegin teadlikult, otsides endale ülikooli ajal töö. Lihtsalt kõndisin firmadesse sisse ja pakkusin ennast. Kartsin kohutavalt, aga juba esimesel päeval leidsin töökoha. Töö oli jube, palk oli veelgi jubedam, aga kusagilt pidi ju alustama! Kartsin, et mind lastakse lahti, töötasin nagu hullumeelne.
Peale ülikooli lõppu kolisin lõpuks omaette elama. Oli raske küll, aga isegi, kui olin näljas ja paljas, siis tagasi koju ei läinud, sest lapsendatud lapsel ei ole kodu, ta elab võõraste juures, sest tal ei ole kusagile mujale minna.
Kõik tundus olevat ideealne, aga kartus, et inimesed mind maha jätavad/halvasti ütlevad või mind välja tõukavad, ei olnud kusagile kadunud. Ma võisin küll süüdistada kasuvanemaid või sõpru, aga probleem oli minu peas: ma tundsin, et ma pole tahetud, ma pole midagi väärt, mind peabki maha jätma jne. Tegin karjääri, sest loen siiani inimesi väga hästi - aastatepikkune kogemus - oskan lihtsalt öelda, kui keegi ütleb, mida ei mõtle, varjab midagi, on närvis, ebakindel jne. Tööl olin alati pinges, sest kartsin, et teen midagi valesti ja mind lastakse lahti.
Sõber ükskord juhtis tähelepanu minu vihahoogudele - mulle üllatuslikult väitis ta, et need ei ole normaalsed. Vihastamine oli üks väheseid asju, mis aitas mul maha rahuneda. Ja nüüd ühtäkki oli see vale.
Mõned aastad tagasi hakkasin mõtlema, et kes MINA olen? Mida MINA tahan, mida MINA õigeks pean? Ja sellega maadlen ma siini, sest minu peas on kinnistunud idee, et ma pole tahetud, pole täisväärtuslik. Pole õige.
Lapsendatud laps on üksi jäetud laps. Üksik. Vanemaid ei saa asendada mitte keegi ja vägistamine toimub siis, kui lapsendatud lapsel kästakse/palutakse kutsuda ennast emmeks. See on räige! Kui laps seda teeb, tunneb ta iga kord, et reedab ENDA ema, keda ta väga-väga armastab ja kellest loonud endale idealiseeritud pildi. Ja ainus põhjus, miks ta seda teeb: lapsendajal on tema üle võim - tema käseb, poob ja laseb.
Lapsendatud laps ei tunne ennast turvaliselt sellises jõuvahekorras ja tahes-tahtmata, kas neelab selle alla ja muutub «lapsendamise musternäidiseks» ehk teeb seda, mida eeldatud või «püstihulluks psühhopaadiks», kes jookseb kodust ära (põgeneb), joob (põgeneb), suitsetab ja lävib «pahade poistega» (aga ta peab ju olema paha - miks muidu ema ta maha jättis). Lapsendatud last ei usalda kedagi, sest kui ta enda ema ta reetis, mida siis võõrastelt eeldada? Lapsendatud lapsel ei ole kodu, sest puudub kodutunne. Lapsendatud lapse maailmapilt on negatiivne. Kui on ka midagi positiivset, eeldab ta igal hetkel halvimat ja niimoodi ei märka ka seda vähest ilu.
Lapsendatuna võrdleksin ma lapsendamist korraldatud abieluga: ei mingit armastust, lihtsalt strateegia.
Kui mul oleks valida, kas elada enda emaga tänaval või elada võõraga lossis, siis ma valiks enda ema. Ja julgen arvata, et ma poleks ainus.