Beatrice keedab suppi

Foto: Marina Puškar

Modelliilmas tuntust kogunud Beatrice’il on ka söögitegemise peale annet ja tunnet. Tema mõnusalt krehvtine ja sametine kõrvitsasupp on just see, mis vilu sügisõhtu õdusaks teeb ja sisemuse soojaks lööb.

Beatrice – ja keedab suppi?! Jah, kuigi modellindust pole ta ka sinnapaika jätnud. Eriti kuulus on tema borš, mida Beatrice’i ja tema abikaasa, DJ Priit Kuusiku veidi vähem kui aasta tegutsenud kodukohviku nAnO lõunatajad-õhtustajad taevani kiidavad ja alailma küsivad.

Trikk seisneb selles, et supp käib kokku nagu lego. «Kõigepealt teen kõik eraldi valmis, siis panen õiges järjekorras potti, et asi pudruks ei keeks,» seletab perenaine. Tema borš on ka klassikalisest palju kergem, põhinedes köögiviljapuljongil ja kanal. Teeb kõhu täis, samas hea kerge seedida.

Beatrice peabki end rohkem supispetsiks, armastades ise väga suppe süüa. Ent ka pastaroad on tema ala. «Priidu käes seevastu kukub hästi välja saia- ja leivaküpsetamine ning kõik magus. Praegu avastab ta tasahilju šokolaadimaailma,» avaldab naine killu pere tööjaotusest ja lisab, et kui tal Ärma talust saadud juuretisega leib ei kerkinud ega kerkinud, võttiski mees asja üle ja äkitselt kõik toimis.   

Meeldib endale
Ka siis, kui ühel sünkjal vihmasel lõunal nende hubasesse ning  psühhedeelselt värvikirevasse, mustriterohkesse ja kõige pöörasemate maalingutega vanamööbliga söögituppa astun, podisevad parasjagu tulel nii prantsuse sibula- kui ka kõrvitsasupp. Mõnele, kes keset nips­asjakeste ja pildikeste virvarri parasjagu sügislõunat ootab, soovitab Beatrice oma kukeseenepastat. Menüü on napp, kuid muutub hooajaga ühes rütmis.

Nagu mõne muugi retsepti, tõi isuäratavalt apelsinikarva ja vürtsika kõrvitsa-ingveri püreesupi tegelikult majja tütar Simona: «See on paljude taimetoitlaste lemmik,» mainib üle pea sõlmekestesse seotud juustega Beatrice kundede ja pliidi vahet saalides. Ja taimetoitlasi satub tema juurde õige tihti, sest lihaga seal majas suurt ei mässata. Punast liha asendab sageli kana: «Näiteks kanalihapirukad on lihapirukad meie moodi.»

Ka kalast peetakse väga, viimati käis ahjus koha. See oli 1. septembril, kui nAnO oli inimestest nii pungil, et Beatrice’il oli toimetamisest silme ees must. Muide, ka president Ilves koos perega käis just siin kooli algust tähistamas. Iseenesest pole Betrice’i kala midagi keerulist: see praetakse võis kergelt läbi ning pannakse koos veini ja maitseainetega ahju küpsema. Vaid küpsetusajaga ei tohi minutitki eksida.

Siit pole ka eriti raske tuletada Beatrice’i köögi alustala: pakutakse ainult seda, mis perele endale väga maitseb ja mida ka ise süüakse. Kuigi lihtsus on neile söögi juures ülioluline, reedab kas või sametjas ja suud tulitama panev kõrvitsasuppki, mida maitsta võtan, et selle pere siit-sealt maailmast kokku nopitud maitsemaailm on sama lopsakas ja värviline nagu kohvik ja selle serviisidki. 

Maitsete karussell
Paljud isesugused maitseüllatused tulevad Betrice’i kööki imevärsketest maitseainesegudest ja õlidest, mida nii ta ise kui ka omal ajal Eesti juuksurisalongidesse uusi tuuli toonud juuksur Kairi Viik aeg-ajalt otse Marokost kohale toob.

Et Beatrice on selle maa, kultuuri ja toidu kirglik austaja, lisatakse näpuotsatäis maitseeksootikat ka näiteks slaavipärastesse pirukatesse, mis on üks maja suuremaid hitte. Need on erilised sellegi poolest, et erinevalt Beatrice’i vanaema retseptist on tainas kapsa-, porgandi- või kanalihatäidise ümber timmitud imeõhukeseks.

Siis veel suussulavad tiramisu’d ja semifreddo’d, mida õpiti ühelt Sitsiilia kokalt. Ja muidugi naise enda Milanos elatud aja Itaalia toidu kogemus, mis väljendub köögiviljasõltuvuses, olgu siis baklažaaniga caponata’s või kodukohviku nimes. Nano tähendab itaalia kõnekeeles midagi väikest ja armsat. Ning muidugi kuuluvad ahvatluste nimekirja tainavabad šokolaadikoogid ja -mousse’id, kuhu pannakse vaid kõige puhtamat kraami: maamune, koort, Amedei šokolaadi.

«Algaineks eelistan raudselt kindlaid ja häid ehedaid asju, enamasti hangin neid turult,» nimetab naine toidu õnnestumise ühe peamise saladuse. Aga selles kunstis loeb ka see, mis meeleolus süüa teha. Leiva-, piruka- või pelmeenitaina sõtkumisel on rahulik olemine ja enese häälestamine päris tähtis – soojus ja armastus on pärast maitsestki tunda.

Teinekord aga sünnib pliidi ees süvenedes mõni ootamatu kooslus või maitseleid, millele on tagantjärele raske põhjendustki leida. Kord viskas Beatrice kõrvitsasuppi porruga tehtud lõhet ja see maitses hullutavalt hea...  

Redised võiga
Samuti pole naine kokates unustanud oma slaavi ja bessaraabia juuri, isegi ajamahukate pelmeenide tegu võetakse koos abilistega tihtipeale ette. Ja lapsepõlvetoidud, näiteks külma kaljasupi okroška kanaga variant ja peedipuljongiga svekolnik hapukoore, munavalge, kartuli, kurgi, õuna ja värske rohelisega kuuluvad suveroogade nimistusse. Selle, et supile käib alati kuhjaga maitserohelist, on Beatrice õppinud vanaisalt.

Itaalia külalisi on ta aga üllatanud anti­pasti’ga Eesti moodi, pakkudes üht oma suuremat toidulemmikut: kartulit, heeringat, sibulat, hapukoort. «Super!» ütleb Beatrice ja lisab, et ime küll, aga nii arvasid ka itaallased. Samasse klassi liigitab ta ka ühe oma varasuvise toiduveidruse, milleta kuidagi ei saa: võtab peotäie esimesi värskeid rediseid, teeb pooleks, paneb peale tüki võid ja soola, võtab kõrvale musta leiba ning nahistab maiusega kusagil nurgas ja on üliõnnelik.

Kui sööjad lõpuks vanakraamikauplejailt ostetud ja sõprade-kunstnike ülemaalitud laudade tagant lahkunud, näitab perenaine üht oma koka-aabitsat, 1954. aastal Moskvas trükitud raamatut maitsvast ja tervislikust toidust («Kniga o vkusnoi I zdorovoi pištše»), kus hulk head retseptiklassikat sees.

See on olnud üheks abimeheks kõik need kümme aastat, kui ta koos kokandust õppinud Priiduga söögitegemisel esimesi samme astus ja lõpuks nende korraldatud sööminguid nautinud sõprade õhutusel kohviku avas. Ka uksele koputava külma aja böfstrooganoviks hakkab ta šnitti võtma just sealt.

Beatrice’i kõrvitsa-ingveri püreesupp

Umbes 10 sööjale
•    3-4 suurt sibulat
•    1 pihku mahtuva mõõduga tükk ingverijuurt
•    2-3 küüslauguküünt
•    pool keskmise suurusega kõrvitsa viljalihast
•    vett või puljongit
•    0,5 l kookospiima
•    oliiviõli
•    soola, pipart, soovi korral tšillipipart
•    värskeid koriandrilehti
•    pruunistatud seesamiseemneid
•    musta kõrvitsaseemneõli

Haki sibul ja küüslauk parajateks tükkideks, koori ja peenesta ingver. Tükelda ka kõrvitsa viljaliha parajaks. Kuumuta potis oliiviõlis sibul, küüslauk ja ingver läbi, aga ära pruunista! Siis lisa puhastatud ja tükeldatud kõrvits ning tunde ja silma järgi vett või puljongit – supp peab jääma parajalt paks. Maitsesta soovi korral tšilli ja vajadusel soola-pipraga – soola pane pigem siis, kui eelistad kasutada vett.

Keeda kõrvits pehmeks ja püreesta saumikseriga. Lõpuks sega hulka kookospiim ja serveeri kohe. Keeta pole vaja. Lauale andes võib lisada värskeid koriandrilehti, pruunistatud seesamiseemneid ja musta kõrvitsaseemneõli.