Naine kaotas peaaegu 50 kilo ja temast sai Instagrami staar

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Roxie McGillberry kaalus enne üle 140 kilogrammi, kuid tänu tahtejõule ja sihikindlusele kaotas naine peaaegu 50 kilogrammi ja temast on Instagramis saanud paljudele suur eeskuju.

McGillberry rääkis, et kõik, kes on USA lõunaosariikides elanud, teavad hästi, et kõik keerleb seal ümber toidu. «Minu vanemad olid mõlemad ülekaalulised, seega ma võtsin neilt üle mõned halvad harjumused. Näiteks ma sõin hommikusöögiks kooki, armastasin praetud toitu ja minu menüüst peaaegu puudusid juurviljad,» meenutas naine. Lisaks halbadele eeskujudele oli tal ka üsna vähe enesekontrolli, mis tähendas, et ta võis märkamatult nahka pista terve paki rasvaseid krõpse, kirjutab Women’s Health Magazine.

«Kuigi see võib tunduda hullumeelsena, olen ma alates 13. eluaastast kaalunud üle 90 kilogrammi. Ma käisin väga väikeses keskkoolis – minu lennus oli kõigest 50 inimest –, seega ma olin alati koolis kõige kogukam õpilane ning mind noriti palju. Ma ei teinud iseseisvalt sporti ja olin lapsena üsna laisk, see kandus edasi ka mu täiskasvanuellu.»

McGillberry ütles, et ülekaalulisus mõjutas tema elu üsna palju. Näiteks ei armastanud naine kanda tenniseid, kuna paelte sidumine valmistas tema jaoks probleeme. Kui naine abiellus, kaalus ta üle 140 kilogrammi.

Ühel hetkel taipas aga naine, et on aeg midagi muuta. Ta oli oma abikaasa ja aastase tütrega väljas söömas ning tütar pillas mitu korda oma lelu põrandale. Naine pidi lelu ülesvõtmiseks kummardama ja iga kord, kui ta seda tegi, tõusis tooli üks äär maast üles. See oli tema jaoks niivõrd piinlik, kuna ta kartis, et võib koos tooliga libiseda ja see oleks olnud teiste jaoks üsna humoorikas vaatepilt. McGillberry mõistis, et ta peab midagi tegema.

Samal nädalal liitusid nad abikaasaga jõusaaliga, kus hakati neljal päeval nädalas trenni tegema. «Tegime päevas 1-1,5 tundi trenni. See võib tunduda ekstreemsena inimese kohta, kes äsja alustas trenniga, kuid ma kartsin kohutavalt surma. Ma teadsin, et kui ma midagi ei muuda, võib mul kujuneda diabeet ja teised ülekaalulisega seotud haigused. See hirm aitas mul edasi liikuda,» sõnas ta.

Alguses keskendus naine kõndimisele ja rattaga sõitmisele, hiljem hakkas ka jõutrenni tegema. «Mulle meeldis näha, et ma muutusin tugevamaks ja suutsin teha igapäevaseid asju kergemini. Ka tütre sülle tõstmine muutus minu jaoks lihtsamaks.»

McGillberry oli eelnevalt ka dieete proovinud, kuid need ei andnud häid tulemusi, sest naine sõi ainult salateid, kuid ei lisanud oma menüüsse valke, mis täidaksid ta kõhtu. Uuel katsel otsustas ta toidu suhtes leebem olla ja lihtsalt portsjone jälgida. Ta hakkas toitu ka teistmoodi valmistama: praadimise asemel pani ta kana ahju; ta loobus magusatest jääteedest; kasutas täisterapastat ja pruuni riisi.

Naise sõnul oli kasulikuks trikiks ka see, et ta jõi pärast söömist suure klaasi vett. «Kaalulangetamine on tõesti kui vaimne mäng,» lausus McGillberry.

Kui kehakaal oli juba märgatavalt vähenenud, hakkas naine Instagrami pilte postitama oma söögist ja trennidest. Ajapikku tekkis tal üha rohkem järgijaid ning nüüd on kanalil @roxi_fitness üle 8000 fänni.

Hetkel kaalub naine 97 kilogrammi ning tema eesmärgiks on kaaluda alla 90 kilogrammi. McGillberry sõnul pole tal plaaniski oma endiste harjumuste juurde naasta.

Roxie McGillberry nõuanded:

Ära ole toiduga liiga range. «Mina ei toitu kogu aeg ülitervislikult. Ma luban endal vähemalt korra nädalas süüa ka midagi ebatervislikku. Tavaliselt leiab see aset mõnel sünnipäevapeol või mehega väljas söömas käies. Aga ma tean alati, et pärast seda üht söögikorda suudan oma endisele rajale tagasi astuda.»

Kaalu end regulaarselt. «Naisena tean hästi, et kehakaal võib kõikuda olenevalt hormoonidest, kuid ma üritan end regulaarselt kaaluda ning oma edusammudel silma peal hoida.»

Mõõda end. «See võib kõlada imelikult, aga enne kaalulangetust mõõtsin ma oma erinevad kehaosad üle. Nendest arvudest oli mulle kõvasti abi hetkedel, mil kehakaal ei tahtnud langeda, kuigi ma järgisin oma plaani. Isegi, kui kaal seda ei näidanud, reetsid mõõtmised, et mu keha muutus üha väiksemaks. See aitas motivatsiooni hoida.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles