Joogaõpetaja Helina Kärgenberg kirjutab ajakirja Sensa märtsinumbris, miks on nii oluline elada loodusega kooskõlas ja kuidas ta sellise tõdemuseni jõudis.
Helina Kärgenberg: kasvuhoone õppetunnid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui me oma esimese kasvuhoone ehitasime, kolis sinna suvel elama rästik. Ta oli väga rahumeelne ja mõtlesime mehega aupaklikult, et kui tema kodu oli siin esimesena – nimelt on rästikud üsna paiksed – siis tuleb hoopis meil tema järgi kohaneda. Ja nii kujuneski. Sõnatud kokkulepped toimisid, tema elas oma elu ja meie oma, kasvuhoonesse tomateid korjama minnes lookles siug meile ruumi tehes tomativarte vahelt oma nurka päikese kätte soojenema. Õppisime rästikuga arvestamist ja ettevaatlikkust.
Laste sündides aga hakkas minus tööle pidev ohutuli. Tahtsin elada küll loodusega vahetus kontaktis olles ja pakkuda ka lastele seda võimalust, kuid nüüd tundus see liiga ohtlikuna. Kasvuhoone ümbrusest sai laste jaoks ala, kus nad paljajalu käia ei tohtinud, kummikutest said nende suvised umbsed jalanõud ning hakkasin nägema rästikuid ka aiavoolikutes ja oksajuppides. Nii otsustasime laiendada oma niitmisala ja viimased aastad pole rästikuid enam aias näha olnud. Ehitasime kasvuhoone asemele ka uue, milles saab toimetada märtsikuust oktoobri lõpuni ja kus laste rõõmuks soojendavad ennast hoopis sisalikud. Siiski pole need vaid sisalikud, kes lapsi kasvuhoonesse meelitavad. Neil on huvi ka taimede vastu ja see pole sündinud lihtsalt õhust, vaid teerada kasvuhooneni on ühiselt sisse tallatud.
Sarnaselt täiskasvanutele rahustab ja maandab ka lapsi see, kui nad saavad oma näpud mulda pista. Nende jaoks pole suurt vahet, kas on tegemist liivakasti või mullahunnikuga, mänguplatsiks sobivad mõlemad. Kui paariaastastena kühveldasid lapsed lihtsalt mulda ühest kohast teise, siis nüüd on nad suured abilised kõigis kasvuhoonetöödes. Olles taas üle pikkade talvekuude kasvuhoones, on lastel jopetaskud seemnepakkidest pungil. Avame pakid ja võrdleme, kui erineva suurusega võivad seemned üldse olla. Ühtäkki veerevad ühest pakist mullale smaragdrohelist värvi rediseseemned, mis näivad justkui plastmassist helmed. Elutud ja hoiatusvärvi. Vaatepilt on niivõrd ebaloomulik, et jääme kõik hetkeks üllatunult seemneid vaatama. Veidi aja pärast nopime need ükshaaval pakki tagasi. Meie kasvuhoones kasvavad seemnetest taimed ka ilma kemikaalideta, siira armastuse ja hoolimise jõul.
Eelmisel aastal oli kummalgi lapsel oma tomatitaim, mille vanaema oli ette kasvatanud. Istutasime need koos kasvuhoonesse ja sellest päevast alates käisid lapsed pidevalt oma taime vaatamas ja kastmas. Poeg oli suur kastja ja tema tomatitaim kasvas hoolega pikkusse. Tütre härjasüda oli aga kiduram. Kohati hoidsin hinge kinni, kas see üldse jääb elama. Aga tütar hõljus liblikana läbi kasvuhoone, puudutas oma tomatitaime ja hoolitses ta eest. Sellel taimel kasvas vaid neli tomatit, kuid selle eest suured, terved ja tugevad. Tollel päeval, kui võtsime suurima tomati, mõtlesin kogu hoolitsusele ja armastusele, mis laps oma taimele oli jaganud. Ja seda oli ka maitsest tunda!
Rohemõtlemise algus
Tegelikult pole aias toimetamine tegevus, mida oleksin ise lapsest peale armastanud. Lapsena sai kõblatud pikki peedivagusid ja kasvuhooneski tegutsemine tundus väga tüütu tegevus. Kas just sellepärast, aga arvasin, et mina ei hakka iial aiamaal küürutama ja ka oma lastele ei soovi ma samasugust vaeva. Just sellise – töömahuka ja tänamatu tegevusena – tundus see kõik. Elu aga toob sageli meie ette olukorrad, millega silmitsi seistes tuleb enda sees olevalt trotsilt või uskumuselt küsida: kas ma päriselt mõtlengi nii? Just ebateadlikest harjumustest võib tekkida rutiin, mida lõpuks ka ise ei naudi. Rutiini aga saab lõhkuda mitut moodi. Pärast seda, kui asusime permakultuurist lähtuvalt oma peenraid multšima ja neid üleüldse teistmoodi kujundama, pole rohimine enam peavalu tekitanud. See kõik on ajapikku muutunud hoopis mõnusaks ja jõudu andvaks tegevuseks, selliseks, millest saab rõõmu tunda ka koos lastega tegutsedes.
Maal elades tundub väga loomulikuna endale aianurka vaarikad kasvama panna, noored õunapuud istutada, laste jaoks maasikapeenrad rajada ja ka porgandid maha pista. Kui tahta aga näha laiemat pilti sellest, miks on omakasvatatu kullahinnaga ja kuidas on kasvanud poelettidel olev söödav, tuleb veidi uurimustööd teha. Mäletan, et sain pärast ühe raamatu, Sandra Steingraberi «Mina olen ookean», lugemist keskkonnaprobleemide sügavusest ja põhjus-tagajärg seostest palju laiemalt aru, kui mitmetest ülikoolis läbitud loengutest kokku. Selle on kirjutanud keskkonnateadlasest naine, kes jäi lapseootele ja millest tulenevalt asus ta uurima, milline on see maailm, millega lapsed juba kõhubeebina kokku puutuvad. Olles ka ise samal ajal lapseootel, elasin raamatule sügavalt kaasa. Kuid kummalisel kombel sai sellest raamatust just majakas, mida vajasin ja millest saadud teadmised mulle rahu andsid. Sest nüüd olin saanud oma emainstinktile kinnitust – isegi beebiootel oma isudele järgnedes tuleb enne vaadata, kust üks või teine toiduaine pärit on. Ja mida rohkem viin ennast kurssi tegeliku olukorraga, mis minu ümber on, seda parem majakas saan omakorda oma lastele elus olla.
Sarnaselt minule asuvad väga paljud emad just laste sündides mõtlema sellele, missuguses maailmas me elame ja oma lapsi kasvatame: mida sisaldavad odavamad, kuid kahtlaste koostisosadega mänguasjad ja kas see, kui valin raamatupoes Hiinas trükitud raamatu asemel Eestis trükitu, muudab laias plaanis midagi. Paljud kolivad maale elama, mitmed hakkavad ise toitu kasvatama või vahetavad harjumuspärased tooted mahetoodete vastu. Tean mitmeid naisi, kes soovist oma lastele puhast toitu pakkuda, on asunud ise põnevaid tooteid tegema ja müüma, mis pakuvad rõõmu ka teistele. Sest olgugi, et me ei saa endi õlule võtta vastutust kogu maailma keskkonnaprobleemide eest, saame omas maailmas, milles tegutseme, teha muutusi enda ja loodusega kooskõlas elamise suunas. Ja lõpuks võib see liblikaefektina mõjutada ka kogu maailma.