Margit Härma: sõprus = armastus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margit Härma
Margit Härma Foto: Tairo Lutter

Paar aastat tagasi sattusin täitma internetis küsimustikku, mis lubas ennustada minu eluea pikkust. Pärast ettearvatavaid küsimusi minu elustiili ja esivanemate tervise kohta taheti teada ka seda, kui tihti ma kirikus käin ja palju mul sõpru on.

Lugesin siis kokku. Kirikuskäimisi sain õige napilt, aga sõprade arvuks kujunes päris ilus number. Eluiga lubati mulle ka kenasti – 86 aastat ja 9 kuud. Päevi oma matusteni ma veel ei loe, aga mõtlema pani kogu see lugu küll, eriti just selle üle, kui palju me ise oma tervise, õnne ja rahulolu heaks ära saame teha. Näiteks hoida oma kalleid sõpru.

Sõpradega on mul vedanud. Mul jagub neid, kellega lahedalt aega veeta, reisida ja pidutseda. Ja on ka selliseid sõpru, kelle peale võin alati loota. Kes on valmis raevukalt seisma minu huvide ja hea nime eest või parkima mu auto ümber, kui ma haige olen, või tassima kaminapuid või jõulukuuse minu kolmanda korruse korterisse. (Tähelepanu – minu majas ei ole lifti!) Mõned sõbrad tuletavad mulle meelde, kes ma olen, ega lase mul loorberitele puhkama jääda. Leidub neidki, kellega me võib-olla aastaid kokku ei saa, aga kui siis saame, jätkub mõnusat juttu tundideks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles