Mis te arvate, kas pärast lahkuminekut tuleks kallim sotsiaalmeedias oma sõprade nimekirjast eemaldada või oleks mõistlikum ta alles jätta, et saaksid tema tegemistel silma peal hoida? Üks naine arvas, et kõige õigem oleks kallim blokeerida, kuid ühel hetkel ei suutnud naine teadmatust enam taluda. YourTango vahendab tema lugu.
Meie suhe lõppes segaselt, aga seda oli ka ette aimata. Pole võimalik, et suhe, mis on olnud nii dramaatiline ja kaootiline, lõppeb normaalselt. Kui meie armuleek järsku kustus, lõppes ka meie suhtlemine täielikult. Ma olin selle üle õnnelik. Ma ei tahtnud näha, kuidas ta ilma minuta elab. Vähemalt esialgu mõtlesin nii.
Kui ma lõpuks suutsin jalad alla saada ja lõpetasin nutmise, tahtsin näha, mis tegelikult toimub. Ma tahtsin näha, kas ta on oma eluga edasi liikunud; kellega ta aega veetis; kas tema elus oli juba mõni uus naine. Ent kui sind on Facebookis ära blokeeritud, ei saa sa just kuigi hästi teise inimese tegemistel silma peal hoida ja interneti avarustes erinevate otsingute teostamine ei andnud ka tulemusi.
Ma pöördusin hoopis Twitteri ja Instagrami poole, kuna seal polnud me kumbki teineteist ära blokeerinud. Ma ei blokeerinud teda, kuna ma tahtsin, et ta näeks minu «imelist» elu ja ma ei tea täpselt, miks tema mind ei blokeerinud. Võib-olla unustas.
Sellest sai mulle justkui kinnisidee. Ma jälgisin tema Twitterit ja Instagrami ning üritasin kahe sotsiaalmeediavõrgustiku postitusi omavahel sobitada. Ma vaatasin ka tema Flickri kontot ning lappasin erinevaid pilte, üritades aru saada, kes olid need naised erinevatel pidudel ja kellega neist võis ta rohkem suhelda.
Lõpuks suutsin piltide ja kommentaaride järgi kindlaks teha, milline on tema uus kallim (või vähemalt naine, kellega ta aeg-ajalt voodit jagas). Ma vaatasin ka naiste kontosid, et näha, kui tihti tema nende pilte kommenteerib. Võib-olla on isegi leebe väita, et see oli mu kinnisidee. See oli minu argipäev. Ja kuigi see tegi mulle iga kord tohutult haiget, mul hakkas kõhus keerama, ma nutsin ja vahel tundsin isegi iiveldust, tegin ma seda edasi. Ma pidin teadma, mis tema elus toimub.
Ma nägin, kuidas naised tulid ja läksid; ma nägin, kus ta käis reisimas; millisesse korterisse ta kolis; kes olid tema uued sõbrad - kõik see oli mul peopesal. Ma nägin, kuidas ta välimus muutus. Ta võttis omale koera ja lõpuks vaatas tema fotodelt vastu vaid üks naine ning ma sain aru, et see naine ei kao niipea kuskile. Mees oli temast sisse võetud ja see oli ilmselge.
Kui ma taipasin, et see suurte siniste silmadega blondiin oli tema südame võitnud, oli õnneks ka minu ellu tekkinud uus silmarõõm. Selleks hetkeks vaatasin oma endise kallima sotsiaalmeediakontosid vaid korra kuus ja seda pigem harjumusest kui uudishimust. See ei tekitanud minus enam ebamugavust, pigem tundsin hoopis siirast rõõmu. Ma nägin, kuidas ta kasvas ja arenes ilma minuta ning see ei häirinud mind, kuna mina olin teinud sama.
Nüüd mõistan, et kuigi esialgu tahtsin jälgida inimest, kes tegi mulle tohutult haiget, aitas tema elu jälgimine mul meie suhtest üle saada. Ma mõistsin, et «meid» enam ei ole. Mul oli vaja pidevat meeldetuletust, et ma sunniksin end edasi liikuma. Lõpuks see ka õnnestus.