Mandi Line on Ameerikas palju populaarsust kogunud telesarja «Pretty Little Liars» kostüümikunstnik. Ta rääkis ajakirjale Cosmopolitan, kuidas teda on lapsepõlvest saati painanud haiglane harjumus – nimelt tirib ta ise endal juukseid peast.
Naise salajane harjumus: juuste peast tirimine
2. veebruar 2015, 11:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma mäletan hästi esimest korda, kui taipasin, mida ma teen. Ma olin 9aastane, vaatasin koos emaga telerit, kui ta järsku üllatunult küsis: «Mida sa endaga teed?» Mul kulus veidike aega enne, kui ma sain aru, millest ta rääkis. Minu jaoks oli see selle hetkeni olnud alateadlik tegevus. Tõstan käe, tõmban juuksekarva peast välja, vaatan seda korraks, viskan maha ja kordan.
Esialgu tõmbasin suvaliselt paar juuksekarva välja, kuid hiljem sai sellest tundidepikkune juuste peast tirimine. See tekitas hea tunde, mu peanahk justkui vabanes pingest. Pärast tundsin aga alati kurbust ja piinlikkust. Juuksed on ju tütarlapse jaoks nii tähtsad… minu juuksed olid peaaegu kadunud ja ma ise olin selles süüdi.
Kõik see leidis aset enne Google’it, mis oleks mulle kiirelt selgeks teinud, et ma põen haigust nimega trihhotillomaania – see on häire (ilmselt geneetiline), mis sunnib inimest endal juukseid peast tirima. Sel ajal ei osanud isegi arstid probleemile leevendust pakkuda. Terapeudid üritasid mulle selgitada, et asi on seotud lapsepõlvetraumaga, mis oli täielik vale. Ma võtsin mõnda aega antidepressante, mis on paljusid aidanud, kuid mitte mind.
Keskkoolis oleksin andnud kõik, kui oleksin vaid saanud oma juukseid hobusesabapatsi panna. Mind valiti kooliballil kuningannaks, ma olin kisakoori liige ja korvpalli naiskonna kapten… ometi ei käinud ma kunagi kohtingutel, ujumas, vältisin pidžaamapidusid, kuna kartsin teistest erineda.
19aastaselt tutvusin oma esimese armastusega. Kolm aastat üritasin tema eest oma probleemi varjata, kuid ühel päeval istusime koos maha – tundsin suurt iiveldust – ja ma rääkisin talle tõtt. Ta vastas: «Ma tean, kallis. Polnud minu asi küsida, miks sa kogu aeg pearätte kannad. Ma teadsin, et kui õige aeg on käes, siis sa räägid mulle. Juustega või ilma, sa oled kõige ilusam inimene, keda ma olen eales kohanud.»
Sellest hetkest alates ei saanud miski mind enam takistada. Ma olen talle tänulik, et ta tuletas mulle meelde, et minus on enamat kui ainult juuksed.
Iroonilisel kombel muutusid mu hirm ja viha kingituseks, mida ma ei vahetaks enam millegi vastu. Keskkoolis olin teinud omale lahedaid parukaid ja kudunud erinevaid mütse. Moega eksperimenteerimine mõjus mulle paremini kui teraapia või ravimid. Kuigi ma tegutsesin vaid selle nimel, et oma kiilaspead varjata, on loomingulisus üheks põhjuseks, miks ma olen täna see, kes olen.
Nüüd, 36aastaselt, olen kujundanud kostüüme enam kui 30 filmile, pannud riidesse sadu bände, olen seriaali «Pretty Little Liars» kostüümikunstnik ja töötanud ka teiste seriaalide juures. Ma olen isegi loonud rõivakollektsiooni, mis on inspireeritud eelpool nimetatud telesarjast.
Ma olen triatlonisportlane, taimetoitlane, parim sõber, mentor ja olen leidnud kõige lahedama kallima. Mu sõbrad teavad, millal mul on nende tuge vaja ning ma pakun alati ka neile tuge.
Ma ei saa kunagi oma probleemist lahti ja endiselt avastan mõnel õhtul, et olen jälle mõnest kohast kõik juuksed välja tõmmanud. Ma lähen vannituppa, nutan ja annan endale siis andeks. Ma võtan seda kui meeldetuletust: ära kunagi unusta enda eest hoolt kanda… ja ära kunagi lõpeta kasvamist.