Lugeja kirjutab: on see tingimusteta armastus või hoopis isekus?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Naine24 lugeja kirjeldab oma suhet, milles ta näeb suuri puudujääke ja küsib teiste arvamust – kas tegu on tingimusteta armastusega või on mees hoopis egoistlik ärakasutaja?

Targad raamatud kirjutavad tihti tingimusteta armastusest ja sellest, kuidas mees elab naise armastusest ja naine elab iseenda armastusest ja et kõige suurem rõõm on andmisrõõm. Naine on andja ja mees on võtja. Naine on tunded, mees on jõud ja loogiline mõtlemine. Nii võiks pikalt jätkata. Kuidas siis seda nn tingimusteta armastust mõista? Pean siinkohal rääkima teile oma loo.

Pisut üle aasta tagasi tutvusin ühe toreda mehega. Minust ümmarguselt 15 aastat vanem, elukogenud, humoorikas, intelligentne, kena jne. Pean tunnistama, et esmamulje ei olnud väga positiivne, kuid paari tunni jooksul asi muutus. Alguses jättis ta veidi üleoleva ja uhke linnamehe mulje, kuid nagu öeldud, see muutus.

Elame teine teisel pool Eestit, alguses käis ta üle paari päeva minu juurest tööle Kesk-Eestisse. Oleme koos teinud väga palju põnevaid asju, meil on (oli) ühine hobi – sport, täpsemini rattasõit. Nüüd kohtume vaid nädalavahetustel. Ja üle nädala on meie juures ka tema 6-aastane poeg, kes loomulikult magab meiega koos. Nii et võite ise järeldada, kui tihti me tõeliselt lähedased olla saame.

Kõigest hoolimata mulle meeldib väga temaga koos olla, tema maailma parimas kaisus uinuda ja hommikul teineteise embuses ärgata. Arvan, et olen andnud väga palju hoolt ja armastust, mida tema on rõõmuga nautinud. Nautinud neid rohkeid komplimente ja meelitusi-julgustusi, et ta näeb oma eale vaatama kena ja nooruslik välja.

Mehel on esimesest abielust kaks täiskasvanud last ja viimasest 6-aastane poeg. Poja emaga tuleb suhelda väga tihti, sest last veetakse üle kahe päeva ühe vanema juurest teise juurde (see, mida sellisest elust arvan, on juba omaette teema). Seega tuleb eksnaisega enam-vähem iga päev helistada, et kokku leppida aina uusi kohtumisaegu. Aeg-ajalt ei tea abitu eksnaine, kuidas telekapulti kasutada või nõusid pesta ja siis on täiesti normaalne, kui ta näiteks õhtul kell 23.00 helistab ja nõu küsib. Aga see selleks. See on nüüd koht, kus mina peaksin vait olema ja mitte mingisuguseid tingimusi esitama, kui tahan hea naine olla.

Pean tunnistama, et olengi püüdnud vait olla. Tähtis on ju ikkagi tingimusteta armastus, muidu pole asi õige... Olen püüdnud oma emotsioone, mis väidetavalt on tundepuhang ja mida tekitab meie paha ego, vaka all hoida ja lähtunud sellest, et oluline on tunne – hingerahu. Kuid kelle hingerahu? Minu hing sellest rahul ei ole, tema oma ilmselt küll.

Hoopis rohkem muret teeb see, et selle aasta aja jooksul ei ole ma veel kuulnud mõtteid meie ühisest tulevikust või kodust ja pean tunnistama, et oleme sel teemal päris tõsiselt tülitsenud. Olen vaikinud, mossitanud, otse küsinud, aga tulemust väga ei ole. Viimane kord kui «tingimusi» esitasin, küsisin, et miks me ei räägi tulevikust ja kooselust. Siis öeldi mulle, et see eeldaks väga suuri muutusi. Mitte, et ma homne päev kokku tahaksin kolida, aga kas mina ei ole neid muutusi väärt?

Koos oldud aja jooksul olen saanud vist ühe otsese komplimendi stiilis «See pluus mulle meeldib» ja mõned ümbernurga meelitused. Ma tegelikult arvan, et olen kaunis naine, aga kui mu oma mees, kui nii võib öelda, seda ei märka, siis ma ei teagi...

Arvan, et olen olnud lahke «andja» igas mõttes. Ma ei karda kunagi välja öelda, mida mõtlen või mida tunnen, ma ei koonerda komplimentidega, ootan teda alati soe toit laual, hoian ta poega samamoodi nagu oma lapsi, hoolin temast väga.

Kas ma ei ole samaväärset kohtlemist ära teeninud? Kui hakkan midagi vastu soovima, siis nimetatakse seda omamisvajaduseks, tingimuste seadmiseks ja kõikvõimas «tingimusteta armastus» muutub omandiinstinktiks. Minu meelest tähendab see nn tingimusteta armastus vaid naise vajaduste jalge alla trampimist.

Paar päeva tagasi käisin külas oma vennaperel. Rääkisime laste kooliprobleemidest jne. Minu tütar käib esimeses klassis ja pean tunnistama, et olen koolisüsteemis pisut pettunud. Vend ja tema abikaasa arvasid, et peaksin minema kooli ja mõnda asja koolirahvaga arutama. Saan kõigest aru ja ilmselt olekski see õige samm, aga pisut mõelnud, ütlesin: «Jah, teil on hea rääkida, mine ja kaitse oma last. Teie pere saab õhtul söögilaua taga kokku ja arutab selliseid teemasid, mõtlete koos, mida edasi teha, toetate ja julgustate teineteist ning koos saate raskustest üle. Kellega mina neid asju arutan ja kellelt ma nõu küsin? Minul on vaid... hääl telefonis. Enamasti on ta 200 km kaugusel, reaalselt teda ju ei ole minu kõrval.»

Jah, ilmselt enamik lugejaid arvab, et mida sa vingud, ise oled sellise elu valinud. Püüan vaid elada õigesti. Ma ei saa öelda, et pole midagi vastu saanud. Olen, ja väga palju, aga mitte seda, mida tegelikult ootan ja millest unistan.

Kui see on tingimusteta armastus, siis naine on vaid kannataja, kes end õhtuti magama nutab, et saaks hommikul «tühjalt» ärgata ja kogu maailmale, ka mehele, naeratada. Kas selline ongi armastuse hind?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles