Varvast ära lüües või bussist maha jäädes lipsavad mõnel vägisõnad kergesti üle huulte. Kui keegi ei kuule, pole põhjust end seepärast halvasti tunda. Tuleb välja, et ropendamine mõjub tervisele hästi.
Ropendamine polegi nii suur patt, kui võiks arvata
14. jaanuar 2015, 16:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2009. aastal tegid Keele’i ülikooli teadlased uuringu, millega näitasid, et ropendamine aitab valu leevendada, olgu see valu füüsiline või hingeline, vahendab mic.com.
Uuringus osalenud inimesed pidid kastma oma käed jääkülma vette ja hoidma neid vees seni, kuni valu muutus talumatuks. Kui pooltel osalistel lubati valu tundes vanduda ja ropendada, siis teised pidid suu kinni hoidma ja valu vaikides taluma. Nii nagu teadlasid eeldasidki, pidasid roppsuud kauem vastu. Peamiselt kasutasid nad enda välja elamiseks neljatähelisi vägisõnu. Uurijate sõnul aitas see tähelepanu valult mujale juhtida ja tegi seeläbi kannatamise kergemaks.
Järeluuringuga avastasid uurijad lisaks, et ropendamise valuleevendav efekt on mõjusam, kui seda tehakse argielus harva ja mõõdutundega.
Uurijate sõnul on vandumine kahjutu viis, kuidas olla emotsionaalselt vastupidavam. Kuid nii nagu areneb keel, muutuvad ka sõnade tähendused ja nende mõjuväli. Kui mõni sõna ei tundu ajapikku enam nii šokeeriv, siis võib väheneda ka selle leevendust pakkuv võime. Muret siiski tundma ei pea, sest inimloom on ülimalt leidlik ja asendab kulunud sõimusõnad üha värvikamate ja vängematega.
Möödunud aastal leidis sama Briti uurijate grupp, et agressiivseid videomänge mängides suudavad inimesed käsu peale välja mõelda hulga rohkem ja erinevaid sõimusõnu kui näiteks rahulikku golfi mängides. See eksperiment tõestas uuringu autori Amy Zile’i sõnul varasemat teooriat, et ropendamine on emotsionaalne keel.
Järgmine kord, kui vihaga oma sõnavaliku unustad, ära tunne end halvasti, see teeb sulle head.