Lugejamängu raames saatsid päris paljud lugejad meile oma kõige meeldejäävamaid komplimente. Enamik komplimentidest on juba avaldatud, siin on veel viimased.
Lugejate meeldejäävamad komplimendid, vol 5
13. jaanuar 2015, 09:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen alati teadnud, et mul on naisterahva kohta veidi madalam ja jõulisem hääl. Siiski leian enda hääle olevat pigem naiselikku tooni, kuid ette on tulnud juhtumeid, kus tuleb endal ka kahtlus peale. Telefonitsi on nii ametnikud, sidefirmade operaatorid kui ka kunagised austajad pärast minu tervitust küsinud: «Vabandage härra, kas me saaksime teie tütrega rääkida?» Ja seda on küsitud isegi siis, kui olen eelnevalt öelnud enda nime.
***
Ühel südasuvisel soojal päeval läksin oma kallimaga jalgpalli vaatama. Minu kõrval istus mu kallima üks sõpradest. Istusime vaikides ja jälgisime jalgpalli, kui see sõber ütles mulle: «Sul on nii armsad varbad!» See kompliment ajas mind muigama, sest ma polnud varem nii omapärast komplimenti saanud.
***
Olin tähtsal ja ametlikul peol, mis toimus ühe hoone katusel. Seal oli üks kena minuvanune noormees, kes tuli minuga rääkima. Ta seisis täpselt minu vastu ja ütles: «Palun astu veidi minust paremale, siis paistab sulle päike peale. Sa oled nii kaunis, kui päike su peale paistab.» Olen loodusesõber ja see oli minu jaoks täpselt naelapea pihta. Ma seisin veidi paremale ja hakkasin naerma.
***
Mäletan üht suveõhtut, täpsemini hommikut, kui kõndisin peolt koju. Oli suhteliselt pime ja ise olin joogine ka. Tee peal tuli mulle vastu üks noormees ja peatas mu. Ta vaatas mind ja ütles, et mul on nii ilusad silmad, suudles mu kätt, nagu vanasti kombeks oli ja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et lähen koju, tema pakkus seepeale välja, et saadab mind, kuid mina olin kahtlustav, kuna ei teadnud teda ja vastasin viisakalt, et ei, aitäh, mul pole pikalt minna, ma lähen üksi. Olin juba kõndinud natuke maad, kui tema küsis, kas ma tahaksin temaga sööma tulla. Muidugi ma kartsin, kuna ei tundnud teda ja olin väsinud ka, kuid noormees oli viisakas, ütles, et ma ei kardaks, ta lubas, et ei hakka mind kuidagi ahistama, et lähme sööme kahekesi ja pärast söömist lähme mõlemad oma rada (muidugi ei saanud ta mainimata jätta, kui ilusad silmad mul on, mille pärast ta mind sööma kutsuski). Mõtlesin natuke ja lõpuks nõustusin. Noormees oli viisakas, rääkisime tühjast-tähjast ja pärast sööki läksime mõlemad oma teed, ilma et me teineteise nimegi oleks teada saanud. Arve maksis muidugi tema.
***
Läksime noormehega kiikuma. Üks kiik oli veidi madalam, aga laiem ja teine kiik oli veidi kõrgem ja kitsam. Kiikude poole kõndides läksin ma lõpus veidi kiiremini, et saada see madalam ja laiem kiik, millel tegelikult olid ka paremad nöörid. Noormees küsis, et miks ma just selle kiige võtsin. Ma ei tahtnud öelda, et paremate nööride tõttu ning vastasin, et see on madalam ja laiem. Hakkasime kiikuma ja järsku ta küsis: «Kas see oleks kompliment, kui ma ütleksin, et su tagumik on kitsam kui minu oma?» Ma mõtlesin veidi ja vastasin, et vist jah. See küsimus oli ikka väga-väga ootamatu.
***
Aastaid tagasi sai tihti käidud ühes ööklubis. Ühel päeval laekus sotsiaalvõrgustikku kiri minu jaoks täiesti võõralt meesterahvalt. Tema olevat mind juba pikemalt aega ööklubis jälginud(tagantjärele hirmutav mõelda). Ma olevat talle silma jäänud, sest näen välja nagu Saksa kõrgaadlisoost preili, mitte tavaline Eesti kartulinägu. Ma ei tea siiani, kellega tegu oli, aga kompliment ei unune.
***
Järgnev lugu pärineb keskkooli ajast ühelt ballilt, kus ma kuidagi eriliselt kena ja silmapaistev olin. Seisime kaaslasega pausi ajal bufeelaua juures ja mööda läksid paljud tuttavad, kes mulle komplimente tegid või küsisid, kust ma selle kleidi sain. Nende seas tulid siis ühed meie ühised sõbrad, poiss ja tüdruk, kes olid ka koos ballil ning tüdruk küsis mu käest kohe, et kust ma nii ilusa kleidi sain. See oli juba mitmes kord, kui mu kaaslane seda kuulma pidi ning lõõpivalt küsis ta siis selle tüdruku kaaslaselt: «Kuule, kust sa nii ilusa lipsu said?» Ma olin veidi solvunud ja ütlesin oma kaaslasele, et ta ei pea mõnitama. Vähemalt keegi ütleb, et ma olen ilus, sest tema ju ei tee seda. Ta polnud tõesti kordagi õhtu jooksul mulle seda öelnud. Ta vastas: «Sa tead ju, et ma tean, et sa oled ilus.»
Aitäh kõigile, kes lugejamängus osalesid! Loosi tahtel osutusid kinopiletite võitjateks Natalja ja Mari. Võtame võitjatega ühendust!