Ilu mõiste on väga mitmetahuline. See ei koosne ainult teatud füüsilistest parameetritest, vaid hõlmab ka näiteks inimese psüühilist ja energeetilist seisundit. Need kõik on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist.
Stilist Janar Juhkov: meie kultuuris peetakse ilusaks eelkõige noort ja saledat inimest
8. jaanuar 2015, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie kultuuris peetakse ilusaks eelkõige noort ja saledat inimest. Kõik on justkui igavese nooruse ja ilu otsinguil. Abi loodetakse pigem välistest vahenditest. Kiire elutempo ja väljapoole suunatud elustiil viivad tähelepanu ära enesetundelt. Ent inimene on ju ikkagi terviklik. Kui sööme tervislikku toitu, kui keha saab piisavalt füüsilist koormust, magame normaalselt ja oleme positiivselt meelestatud, kajastub see ka meie välimuses. Ka ümbritsevad inimesed tajuvad meid sellisel juhul ilusana, sõltumata sellest, kas meie näojooned on sümmeetrilised ja keha proportsioonis või mitte.
Inimene muutub elu jooksul samamoodi nagu loodus. Nii nagu igas aastaajas peitub oma ainulaadne ilu, on ilus olla võimalik sõltumata vanusest. Ilu on eelkõige enda peas.
Ilusat asja võib nimetada ju naudinguks. Aga kas kunst on alati nauding? Naudingut on samuti kahte liiki. Ühelt poolt on selles meeleline nauding, mis on tavaliselt esimeseks reaktsiooniks ilusa objekti suhtes. Sellele järgneb aga sügavam nauding ehk rõõm, mis kaasneb sügavama nägemisega. Just see rõõm on see, mis kinnitab meie reaktsiooni oleva nähtusega. Meeleline nauding üksi ei ole tõelise ilu kohaloleku kinnituseks ja tihti võib see meid hoopis petta – kuni sinnamaani välja, et naudime asju, mis on tegelikult koledad.
Kuid samal ajal ei peeta väidet «see ei ole ilus» ka kõige õõvastavamate objektide puhul tõsiseltvõetavaks. Mis osade meelest on inetu, ei pruugi seda olla antud objekti autori meelest. Nõnda näemegi nii arhitektuuri, kujutava kunsti, muusika kui ka teatri vallas, et ilu asemel taotlevad kunstnikud originaalsust või üritavad koguni šokeerida. Selle tulemusel näeme ja kuuleme kunsti, mis ei meeldi pea kellelegi, ent mille suhtes ei peeta ometi võimalikuks öelda, et need ei ole kunsti nime väärilised. Ka koledad asjad on mõnikord ilusad. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.
Vaadates ümberringi leiame, et osa inimesi on väga kaunid, aga kui suu lahti teevad, siis enam pole või vastupidi. Ilu on suhteline ja mitte alati visuaalne. Kõik on koos ja kõik peab omavahel sobima. See peaks inimeste jaoks tähendama harmooniat ja tasakaalu. Ilu on meis endis – mõttes, laadis ja otsingute suunas.