Naine tunnistab: võtsin 40 kilo alla, kuid see ei teinud mind õnnelikuks

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Olin eluaeg olnud «paks tüdruk» ja sellest tekkisid mulle hingehaavad, mida ükski dieet ei saanud leevendada, tunnistab noor naine portaalis YourTango

Kui olin 18-aastane, arvasin, et kaalukaotus muudaks mu elu ideaalseks. Nagu paljud teismelised tüdrukud, tahtsin minagi mahtuda imekaunisse kleiti ja üritasin enne koolilõpuballi tarbida vähem süsivesikuid. Minu kinnisideeks sai mu reite suurus. Ma mõtlesin sellele kogu aeg. Keskkoolis unistasin ainult sellest, et minusugune töntsakas Itaalia päritolu tüdruk, kes armastab söömist, muutuks ühel hetkel saledaks.

Ma tahtsin olla sale, kuna mulle tundus, et saledad naised on võitmatud. Ma uskusin, et saledam figuur annaks mulle kisakooritüdrukutele omase enesekindluse. On vähe öelda, et see illusioon eksitas mind. Ma jõllitasin seda, mida peegel mulle näitas ja olin kindel, et mind ei hakka keegi armastama enne, kui mul on saledad ja trimmis jalad.

Selline mõtteviis takistas mul uskumast, et ma saaksin ka pluss-suuruses olla seksikas või et minagi võiksin olla suhetes. Mõte põnevast või rahuldavast armuelust oli minu jaoks muinasjutt, mille peaosatäitjaks sobiks vaid supermodelli välimusega noor naine, kes ma ihkasin olla. 

Mind ei kutsutud kunagi kooliballidele, ma ei käinud ealeski klassikaaslastega rannas või reede õhtuti pidudel. Ainus mõte mu peas oli: kui ma vaid saaksin olla sale, siis oleks mu elu samasugune nagu teistel. Kuna «teised» paistsid olevat nii õnnelikud oma peigmeeste, pidude ja rannaskäimisega.

See on üks pikaajalise dieedipidamise ja oma keha vihkamise kõrvalmõjusid: sa hakkad uskuma, et saledate inimeste elu on õnnelik ja ideaalne. Oled veendunud, et nende ideaalne elu sobib kokku ideaalse vööümbermõõduga.

See on vale.

Pärast esimest kursust ülikoolis, hakkasin oma tervisesse ja kehakaalu tõsisemalt suhtuma ning võtsin edukalt kaalust alla. Lõpuks avanesid minu ees «saledate linna» väravad ja ma ootasin põnevusega, millal täielik eufooria mind üle võtab. Ent seda ei juhtunudki.

Ärge saage valesti aru, mu elu muutus pärast kaalukaotust. Ma tundsin, et olen terve, käisin kohtingutel, kandsin skinny-lõikega teksapükse ja julgesin lõpuks ometi randa minna. Aga kas need muutused tegid mind nii õnnelikuks, kui olin lootnud? Mitte eriti. Neid suuri tundeid, mida olin kogu elu oodanud, ei tulnud ja ma sattusin segadusse.

Kui paljud meist on veendunud, et need asjad, mida meil pole, on kahtlemata head? Kui paljud meist rühivad pidevalt ideaali poole uskudes, et see on ainuke viis, kuidas õnnelikuks saada? See ei käi ainult kehakaalu, vaid ka töökoha, abielu, muinasjutulise pulmapeo ja heade sõprade kohta. Ma olin end veennud, et kui suudan kaalust alla võtta, saab minust imeline Alessandra Ambrosio – võimas, enesekindel naine, kel on ideaalsed rinnad ja ideaalne armuelu.

Tõde on aga see, et mul polnud piisavalt enesekindlust, mis oleks sobinud kokku mu uue välimusega. Ma tundsin, et mu negatiivsed mõtted võtavad võimust ja kinnitavad mulle, et ma pole piisavalt hea. 

Kaalukaotus pole muutnud mind võitmatuks, nagu olin eelnevalt arvanud. See pole muutnud mind «normaalsemaks». See pole muutnud mind seksikamaks, ma ei vaata hommikuti peeglisse ega mõtle: «Ma olen ikka kuum tükk!». Kaalukaotus ei viinud ära mu kõhul olevaid venitusarme ega ravinud mu haavunud enesehinnangut, mis endiselt taastub minevikust. 

Kaalukaotus on muutnud mind tervemaks ja füüsiliselt enesekindlamaks, mis on oluline. Kaalukaotus on õpetanud mind iseennast rohkem aktsepteerima ja see on väga tähtis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles