Ka beebi tahab emmega mängida. Kuidas seda teha?

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Beebi jaoks ei tähenda mängimine värvilisest plastmassist spetsiaalseid mänguasju või kindlaid etteplaneeritud tegevusi, vaid igapäevasuhtlust oma ema ja isaga. Just see arendab ja rõõmustab teda enim.

«Kõige toredam mängimine on beebi jaoks see, kui sa teda mähkides talle laulad ja temaga juttu räägid, samal ajal teed massaaži, silitad, paitad,» selgitab Emmede Klubis lastepsühholoog Tiina Kütt, kelle sõnul on beebi jaoks kõige arendavamad tegevused just füüsiline kontakt, verbaalne suhtlus ja silmside oma ema ja isaga.

Kui laps juba istub, võib tõesti alustada ka spetsiaalselt beebidele mõeldud mänguasjade ja mängude igapäevaellu toomist. Näiteks võib laduda koos värvilisi rõngaid orgi otsa, erinevaid kujundeid augulisse ämbrisse jms. Ka nende mängude juures tuleb aga silmas pidada, et olulisim osa mängust ei ole mitte värviline rõngas või ämber, vaid ema ja lapse koostegemine, silmside ja mängimise kõrvale käivad emapoolsed selgitused.

«Ei ole oluline, mis mängu te mängite, oluline on, et te teete midagi koos,» sõnab psühholoog. Näiteks õpetab ema pilk beebile emotsioone. «Kui beebi on rõõmus, siis ema pilgust peegeldub samuti tavaliselt rõõm. Ja laps saab teada: ahhaa, see ongi rõõm, hea tunne. Kui laps on haige, näeb ta ema pilgus muret. Ta saab aru, et tema häda on mõistetud.»

Ema juttu kuulates hakkab beebi kõneoskus arenema juba päris pisikesest saadik, ammu-ammu enne võimet viimaks ise esimesed sõnad välja öelda. «See ongi tänapäeval suur jama, et noored lapsevanemad ei usalda enam iseennast. Kõike peab arendama spetsiaalsete mänguasjade, mängude ja huviringidega. Samas kui laps vajab vaid, et ema kuulaks oma kõhutunnet ja oleks temaga,» toonitab psühholoog.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles