Naine24 lugeja kirjutab ühest juhtumist, mis teda erilisel moel mõjutas.
Lugeja kirjutab: kummaline kohtumine vangiga
31. oktoober 2014, 10:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel tuulisel sügisõhtul olin teel bussipeatusesse, et sõita koju, kui mind peatas üks mees. Ta rääkis väga kiiresti midagi vene keeles, millest ma eriti midagi aru ei saanud. Kui selgitasin, et ei saa tema jutust aru, tuli välja, et ta räägib eesti keelt väga hästi. Nähes, et mul on telefon käes, küsis ta, kas ma oleksin nõus takso kutsuma, kuna tal oli kuhugi kiire. Tal endal polnud telefoni.
Nii ta ütleski mulle numbri ja ma helistasin, kuid selgus, et neil polnud ühtegi taksot välja saata. Asi muutus üha kahtlasemaks. Sain aru, et mees läheb üha rohkem närvi. Natuke aega seisime seal ja seejärel ta küsis, kas võib mu telefoniga oma emale helistada, et ta endale järgi kutsuda.
Olin alguses kahtleval seisukohal, kuid siiski ei kaotanud usaldust. Andsin telefoni mehe kätte, olles ise samal ajal valvas. Ta oli mulle ju siiski võõras inimene. Emaga rääkis mees vene keeles ja õnneks oli nõus pojale abiks olema.
Hakkasin juba head aega ütlema, kui ta palus mul jääda. Ta lubas, et viivad mu kesklinna, kuhu mul just oligi vaja minna. Jäin siis veidikeseks ootama. Varsti helistas ta ema minu telefonile tagasi ja poiss rääkis, et ema olevat ära eksinud. Sellel hetkel mõtlesin tõsimeeli, et mida paganat ma siin teen ja miks ma üldse siin olen. Samas ma ei suutnud seda inimest hätta jätta.
Ootasime väga kaua. Selle ajaga jõudsime palju lobiseda ja rääkida. Alguses oli jäänud mulje, et tegu on täieliku päti või narkomaaniga, kuid kuulates ta juttu, sain aru, et tegu pole kaugeltki pahatahtliku inimesega. Vestluse käigus küsisin, et kuhu tal siis nii kiire on. Alguses ta polnud nõus mulle avalikustama, ju ta häbenes. Veidi aja pärast ütles aga ise välja, et tal on vaja nii ruttu kui võimalik Maardu vanglas olla. Alguses ma ehmusin ära. Nähes mu ehmunud nägu selgitas ta mulle veidi lähemalt ja ma mõistsin teda. Sain aru, et ta häbeneb ja kahetseb neid vigu, mida noorena teinud oli.
Olime väga kaua oodanud ja mul oli tohutult külm. Noormees oli hoolitsev ja küsis, kas tahan midagi sooja juua, kuid juba sel hetkel jõudis ta ema autoga pärale. Hüppasime kähku sisse ja ta läks ise ema asemel rooli. Seejärel läks ralliks lahti. Mees kihutas nii, et adrenaliin tõusis lakke. Autos oli veel tema vanaema, kes oli samuti eestlane, ja pisike koer. Kõik olid väga lahked, kuid samas närvilised. Kui me valgusfoori taha seisma jäime, pööras noormees pea taha, naeratas ja küsis mu nime, seejärel sain ka tema nime teada. Lisaks küsis ta, kas võib mulle millalgi helistada. Olles lõpuks kesklinna jõudnud, hüppasin maha, soovisin neile kõigile südamest edu ja lõin ukse pauguga kinni.
Mõne hetke ma lihtsalt seisin seal. Ma ei suutnud uskuda, mis oli just juhtunud. See kõik oli väga-väga imelik.
Järgmisel päeval sain kõne sellelt noormehelt ja ta tahtis minuga kokku saada. Õnneks olevat ta kenasti Maardusse kohale jõudnud, küll aga pisikese hilinemisega. Uskumatu, et tal oli üldse meeles mulle helistada. Samas ta tõepoolest andis lubaduse.
Vahel juhtub nii imelikke asju, et ise ka ei usu. Öeldakse, et juhuseid pole olemas. Kui neid aga olemas pole, siis milleks see juhtum üldse vajalik oli? Ma usun, et peagi leian ka vastuse sellele küsimusele.
Tegelikult oli hea tunne teist aidata. Mõtlengi, et huvitav, mis oleks saanud, kui mind poleks sellel hetkel seal olnud. Ma tundsin tema ja ta lähedaste suurt tänulikkust.