Aldo Järvsoo näeb inimesi sentimeetrites

Moekunstnik peab tegema inimesi ilusaks, kõlab Eesti ühe nimekama disaineri Aldo Järvsoo kreedo. «Kui inimene on ilusasti riides, siis ta tunneb ennast paremini, ja moekunst on väga tugevasti tunnete asi,» lisab ta.

Šikki hästiistuvat tumesinist sametülikonda kandev, meeter ja 92 sentimeetrit pikk Aldo Järvsoo tervitab meid heatujuliselt Moesaatkonna ateljee uksel. Mehest, kes juba aastaid moelavadel ilma teinud ja riigi tähtsamaid naisi pidulikult riietanud, õhkub meeldivat joviaalsust ja kergust, kui ta meile prooviruumis väikest tutvustavat ringkäiku teeb. Mannekeenidel on seljas mõned näited tema uusimast kollektsioonist, mille esitlemiseks Tallinna Lennusadamas läheb juba homme. Asjatundjad kinnitavad: Järvsoo stiil on endiselt hetkega äratuntav.

Esietenduse-eelne sabin on juba sees?

Mul ei ole enam ammu sabinat, see tekib vahetult enne show’d. Tallinna moenädal, mida ma loovjuhina korraldada aitan, on mul ju pool aastat ette teada ning enda kollektsiooni lavale saatmine tähendab, et see peab olema valmis – kui ei ole kindel, kas tehtud töö on ka lavale saatmist väärt, siis ei ole ju mõtet kutsuda kohale tuhat pealtvaatajat, 30 modelli ja kogu tehnilise poole eest vastutavat hulka inimesi!

Aga miks sul eelmisel neljapäeval hullumeelselt kiire oli?

(Mõtleb hetkeks.) Isiklikel põhjustel. Mu hea sõbranna jäi üksik­emaks ja tal oli vaja remonti teha. Võtsin endale töölt vaba päeva ja tegin remonti. Olen väga hea tapetseerija ja siis oli vaja veel mingeid lühtreid lakke panna ja lampe ja pistikuid vahetada.

Oma suvekodus oled isegi põrandat pannud?

Jah, põrandaid oskan ka ehitada. Alustuseks betoon valada, siis soojustus, karkass ja männilauad, ning siis veel võidelda lihvimismasinaga. See oli täitsa huvitav kogemus, mis lõppes küll minu võiduga, aga siiski paari hiiglasliku sinikaga... Aga nüüd vähemalt oskan ka seda!

Loovpersoonid ei suuda ju tavaliselt naelagi seina lüüa?

Olen minagi niisuguseid inimesi kohanud, aga mulle ehitus- ja viimistlustöö meeldib. Milleks tellida töömehi, kui ma ise seda oskan? Mulle ei kingita sünnipäevaks kunagi midagi moekunstiga seonduvat, küll olen saanud näiteks akutrelle, lihvimismasinaid ja tapeetigi.

Kus sa neid oskusi omandasid?

Need on perekonnast. Meil oli üsna suur pere, keegi pidi need asjad ju ära tegema. Meie peres oli neli last, kaks venda ja üks õde ning mina, kõige noorem. Kodus tapetseerisin iga natukese aja tagant, sest emale väga meeldis, kui asjad olid muutumises. Olime ju paljulapseline pere – õde sai toona samuti lapse ning vennadki hakkasid paljunema, nii et praegu olen kokku seitsmele lapsele onu. (Naerab lõbusalt.) Lõpuks saime tänu perekonna pidevale suurenemisele ja ema ettevõtlikkusele 25 aastat tagasi korteri kesklinna ja nii olengi kodudes, kus elanud, ise remondi teinud.

Nüüd on asi lõbusam. Ma lausa tahan ise remonti teha.

Kuidas sa selgitaksid kombinatsiooni «Lasnamäe ja ilumeel»?

Siis ma veel kunstiga ei tegelnud, ainult koolis käimisega. Lasnamäel elasin teisest eluaastast kuni 12-aastaseks saamiseni ja alles hiljem hakkas mind kunst rohkem huvitama.

Hiljem hakkasin Kodulinna majas Tiina Mägi juures kunstiga tegelema ja pärast seda Kullos skulptuuriringis käima.

Selle mõjutusel on ka need kaks suurt valget hobusepead sinu ateljees?

Ei, need on lihtsalt disainielemendid, mis mu parimad sõbrad Shi­shist kinkisid – need olid eelmisesse ateljeesse soolaleivaks toodud, nimelt asus eelmine ateljee Hobusepea tänaval. See mõte aga, et moekunstnikuks võiksin hakata, tuli reaalselt 12. klassi lõpul ja täiesti juhuslikult. Olin õppinud skulptuuri, siis läinud kunstiklassi, ometi ma ei arvanud, et saan kunstiakadeemiasse sisse. Aga siis tulid moekonkursid, mis panid asja paika.

Nii et nukkudele sa riideid ei õmmelnud?

Sai vist ikka õmmeldud küll. Õe nukkudele, mul endal neid ei olnud.

Aga minu esimene õmblustöö on küll meeles: see oli Lääne-Saksamaalt toodud karu-komplekt, karu pidi ise karvasest kangast etteantud lõigete abil kokku õmblema. Nii õmblesingi karu kokku ja panin talle kivist südame ka sisse. Ema kõrvalt õpetas. Vene ajal oskasid ju kõik naised õmmelda, eriti need, kel oli neli last vaja riietada.

Arvatavasti said lapsena kõvasti vanemate vendade riideid kanda?

Jaa, olen kõik oma vendade riided ära kandnud.

Mis aga võis lapsepõlves kõige rohkem mõjutada, oli see, et vanemad ostsid Läänemaale suvila ja sealne loodus on mind küll tugevasti mõjutanud. Tahtsin seal kogu aeg olla ja saan siiani suurepäraselt hakkama nii metsas orienteerumise kui ka viljapuude tagasilõikamisega.

Mis on veel huvitav – et meie perekonnas olen sürreaalselt mina ainus kunstilembene inimene. Õetütar on väga andekas kunstnik, aga ta ei taha sellega tegelda, läheb hoopis Londonisse pangandust õppima. Kõik teised on majandusliku nutiga, minuga võrreldes hoopis teistsugune seltskond.

Eks peab sinulgi majanduslikku nutti olema, muidu ei saaks sa ju hakkama?

Minul on seda kindlasti kõige vähem. Millegipärast lasti mul vabalt olla ja areneda – sellepärast saingi kunstnikuks hakata. Aga matemaatikanutt on mul olemas ja füüsikaringis käisin kunagi ka, juba 1. klassist saati, sest see huvitas mind.

Keskkoolis polnud mu hinded eriti head, aga tänapäeval parandan oma sõprade ja tuttavate keelevigu. See on tänu keskkooliaegsele eesti keele õpetajale, keda natuke kartsin, aga hindan tema õpetust siiani!

Arvutamisoskus tuleb abiks eeskätt klientidelt mõõdu võtmisel?

Absoluutselt. Moekunst on äärmiselt matemaatiline. Kui koolis tundus, et peast arvutamise oskus pole maailmas kõige vajalikum, siis tegelikult pean kogu aeg arvutama, et mitu sentimeetrit siia või sinna. Ja silmamõõt peab ka olema. Minagi põen moekunstnike haigust, et oskame inimesele peale vaadates tema mõõdud öelda. Ühel hetkel hakkame inimesi sentimeetrites nägema!

Minu klientideks on palju välismaale kolinud naisi, kes käivad Eestis siinseid ülikvaliteetseid asju saamas, mis muu maailmaga võrreldes on umbes kümme korda odavamad. Ehk siis – käivad hambaarsti, juuksuri ja moekunstniku juures. Kui nad korra kuus saavad proovis käia, on väga hästi. Isegi kui keegi on lapseootele jäänud, on moekunstnik esimeste seas, kes sellest kuuleb. Kui pulmakleiti hakatakse umbes pool aastat varem planeerima, tuleb seda ju öelda, et teeksin avarama kleidi.

Ise kannad Bossi ja Benettoni riideid, aga miks sa ei pöördu näiteks kolleeg Kalle Aasamäe poole?

Tal on lihtsalt teine stiil! Tegelikult lasen endale väga tihti midagi teha – kudujad koovad kampsuneid, rätsep pintsakuid ja mantleid. Seegi pintsak on mu lemmikõmbleja tehtud. Muud riided aga ostan välismaalt, ja moekunstnikku iseloomustab see lihtne asi, et poodi minnes ma tean, mida tahan. Ese on vaja lihtsalt üles otsida, ja Eestis on see ülilihtne, sest müüjad on profid. Lähed näiteks kaubamajja, kui sul on konkreetselt helesinist pluusi vaja.

Ükskõik mis hinnaga, eks?

Pluusid on enamasti kõik ühes hinnas, müüja toob kogu valiku sinu ette või juhatab sind nende juurde. Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes veedavad riidepoes ja üldse kaubanduses tunde, otsides midagi. Kui sul on silme ees, mida tahad, on kõik oluliselt lihtsam. Minu keskmine poodlemistuur võtab kõige rohkem kümme minutit koos selgaproovimise ja kaardimaksega.

Miks sa siis tihti välismaalt riideid ostad?

Sest seal on tunduvalt odavam, riided on kvaliteetsemad, valik suurem ning välisreisid on seetõttu alati mõttekas ühendada poes käimisega. See on nagu lisaväärtus. Itaalias olen ostnud läbi nelja korruse ulatuvast Benettoni poe outlet’ist teksapüksid kaheksa euro eest! Kindlasti tasub ka kingi mitte Eestist osta – need on mujal odavamad ja kvaliteetsemad.

Aga seda, mis parasjagu moes on, ei vaata ma kunagi kaubandusest – see, mida kanda, on ikka igaühe enesetunde ja isiksuse, mitte hetkemoe küsimus.

Miks sind ikkagi just naistele moe loomine huvitab?

Neile on lõbusam teha, nad on oluliselt lõbusamad kliendid kui mehed. Alati saab nalja.

Kujutan ette, et naised on tunduvalt valivamad, nõudlikumad ja pretensioonikamad kui mehed.

Minu kogemus räägib absoluutselt vastupidist. Kui mind isegi on ära räägitud, et teeksin mõne meestekostüümi, siis lõpuks olen aru saanud, et meestel on hoopis rohkem komplekse kui naistel. Naistemood on ka huvitavam teha ning moodi armastavatel naistel on oluliselt suurem fantaasia – kui näitad neile kanga ette, tuleb ka neil silme ette, milline sellest tehtav kleit hakkab välja nägema.

Tuleb aga ego alla suruda ja täita kliendi soove, kes võib tellida täielikku jama?

Seda jama tellimist juhtub harva, eks ma siis olen proovinud ikka vaikselt suunata! Enamasti tahab inimene, kes minu poole pöördub, mitte lihtsalt kleiti, vaid Aldo Järvsoo disainitud kleiti saada.

Proovi oma stiili kirjeldada.

Riina Põldroos (moekunstnik – toim) ütles kunagi, et imestab, kuidas ma suudan nii lihtsate vahendite ja lõigetega teha nii head terviklikku kollektsiooni. Ilmselt kasutan ma siis lihtsamaid lõikeid ja eriti viimasel ajal olen kangapõhiseks läinud. Kui ikka on ilus kangas, siis ma ei taha seda hakkida. Tahan, et see mõjuks nagu suur kangatükk, mis on selga pandud ja hästiistuvaks tehtud. Ja et see teeks inimest ilusaks – see on mu eesmärk.

Glamuurgi meeldib sulle?

Ikka. Mulle meeldib pidulikke asju teha, siis saab rohkem fantaasiat kasutada. Igapäevariideid teen ikka väga, väga harva – kui mõnel kindlal kliendil, kellele disainin pidukleite, on ka tööriietust vaja.

Oled sa mõne kliendi soove aimates eksinud?

Võib-olla väga ammuses minevikus. Aga näiteks eelmisel nädalavahetusel tuli ateljeesse kleiti valima üks imeilus naine, ja ta teadis, et tahab pidulikuks sündmuseks musta maani kleiti. Ütlesin, et vaadaku ise stange pealt, mis teda kõnetab. Prooviski järjest kleite selga ja märkasin, et ehkki talle need meeldivad, on tal justkui mingi probleem. Näoilmest nägin ära, et polnud päris «see». Panin siis käe kleitide vahele, valisin ühe välja ja ütlesin, et näe, see võiks sulle sobida. Pani selga ja oli ülirahul. Aga ta ise poleks seda stangelt valinud. On kaks eri asja, riided stangel ja riided seljas.

Mis puudutab kangaid, siis viimati tegime septembris Ketlin Bachmanniga konkreetse kangatuuri Istanbuli. Avastasin seal kangatänavad, kus asuvad super šikid kangapoed.

Hiinast tellin siidi otse, seda läheb tohutult palju. Tavaline kogus igas kuus on umbes sada meetrit, aga kleidi sisse lähebki suhteliselt palju. Ütleme: maani siidkleiti läheb umbes üheksa meetrit kangast.

Sada meetrit kangast teeb umbes kümme kleiti?

Enam-vähem jah. Kui pole kokkuhoidlik. Aga mis üle jääb, seda saab kasutada järgmises kollektsioonis, kas või detailides, nii et ega ma peaaegu midagi ära ei viska. Tavaliselt mõeldakse, et moekunst on ilge kulutamine, aga väikeses moemajas ülejääke peaaegu ei tekigi. Jäävad vaid mingid ribad, ja see on vahel päris naljakas, kui küsid õmblejalt, et kas midagi jäi järele ka, ja ta näitab sulle kümnesentimeetrist tükki, millest ilmselgelt uut mantlit ei saa.

Miks mõned rõivad lihtsalt istuvad selga ja mõned mitte? Miks Boss istub alati, aga mõni kiirmoetoode mitte?

Neil on kanga kvaliteedi, tehnoloogia ja lõigete vahe. Masstootmiseks kasutatakse kindlaid baaslõikeid ja nad teevad need lõiked kindla «keskmise» ostja järgi. Oletan, et odavmüügikettide keskmine ostja on hoopis laiem sihtrühm – näiteks noortest pensionärideni. Kallimatel firmadel on tavaliselt ka siht­rühm kitsamalt määratletud. Vanus, kehatüüp, isegi see, mis tööd konkreetne sihtrühm teeb – selle määratlemine on üks paras aja ja raha kulu ning sellest tekib ka toote kõrgem hind.

Näiteks pintsak koosneb umbes 60 tükist ja kui sul on kvaliteetsest kangast tehtud asi, siis seal sees on arvatavasti ka viit erinevat liimriiet kasutatud. Mantlite puhul on suur vahe, kas riie tuleb Hiinast, 3 eurot meeter, või on see täiskašmiir, 300 eurot meeter. 300-eurost kašmiiritükki ostes võid olla üsna kindel, et see on ka kolme aasta pärast täpselt samasugune, kui oli ostes.

See pole siis ju enam moodne?

Klassikalised asjad jäävad alati moodi. Võid kindel olla, et ostes poest kõige odavama kanga, ei pea see kaua vastu.

Oled sa üritanud oma kleitidega pääseda näiteks Venemaa kallitesse kaubamajadesse?

See poleks üldse võimatu. Paar aastat tagasi kutsusime Tallinna moenädalale ka Vene pressi ja sisseostjaid ning kaks suuremat butiiki olid mu riietest huvitatud. Mul on lihtsalt üks probleem: ma ei taha kunagi hakata seeriatootmist tegema.

Isegi kui väga hästi makstakse?

Rahaga on nii, et kui tahad rohkem teenida, tuleb rohkem tööd teha, aga ma teen tööd juba piisavalt palju. Ja ma ei taha juba noorelt südamerabandusega lõpetada.

Moekunstnik ja südamerabandus ei kuulu justkui üldse kokku.

Minu tööpäev kestab kella üheksast hommikul kella kaheteistkümneni õhtul, vastasel juhul peaksin loobuma kõrgmoe loomisest, aga see meeldib mulle. Ja kui lõpptulemusena hakkaksin teenima natuke rohkem, siis raha pole elus kõige tähtsam. Absoluutselt ei ole. Praegu jääb mulle võimalus võtta vaba päev, et minna sõbrannale remonti tegema või sõpradega välja. Kui ma seda teha ei saaks, siis ma põeksin ja saaksingi südamerabanduse. Ma olen oma elus tänu ajapuudusele paljudest asjadest loobunud – suvilasse jõudsin sel suvel vaid korra – ning on mingid asjad, millest ma ei kavatse kunagi loobuda. Sõbrad on üks neist väärtustest, mille kaotus ei ole ühtegi summat väärt.

Juba ühes kaheksa aasta taguses intervjuus teatasid, et sul puudub ambitsioonikus täiesti.

Puudub jah. Selles mõttes, et tahaksin kuhugi välismaale minna. 20 aastat tagasi esimesi kollektsioone tehes – olin siis 17-aastane – küsiti, et noh, kas lähed välismaale ka või. Selleks, et välismaale minna, ei pea tänapäeval välismaale minema – tellimused tulevad niigi üle maailma. Internet täitsa toimib! Viimane kleit läks Ameerikasse. Internetis saab ju pilte täägida, ju on siis ostjad mõnda kleiti või show’d näinud ning meie netipoes on olemasolevad kleidid kõik üles pildistatud.

Sinu elukaaslase, ehtekunstnik Tanel Veenre taiestest kirjutatakse Vogue’is – kas see sind kadedaks ei tee?

Absoluutselt ei, olen selle üle vaid õnnelik. Viimati, kui Kristina Viirpalu tegi Londonis kõrgmoeshow’d, olin uhke, et Eesti disainer sai Londoni moenädalal esineda. Mul puudub kadedus teiste disainerite suhtes. Peame ju Riina Põldroosi ja Ketlin Bachmanniga kolmekesi Moesaatkonna ateljeedki. Riina ja Ketliniga pole probleemi nagu Taneli puhulgi, sest töötame koos ja õppisime ka ülikoolis koos. Taipasime, et koos töötada on oluliselt lahedam, oleme kolleegid ja saab kõigiga kasvõi oma kollektsiooni arutada. Meil puudub kadedus üksteise suhtes, pigem on see imetlus.

Minul puudub ambitsioon rikkamaks saada, sest mul on niigi kõik hästi, olen rahul sellega, mis mul on. Mul on arvatavasti üks Eesti ilusamaid kodusid, maailma parim armastav elukaaslane, parimad töökaaslased ja parimad sõbrad – kõik on hästi!

Miks sa arvad, et su kodu on üks ilusamaid?

Sest kõik, kes on käinud külas, on kiitnud, ja no eks ma ikka ise ka oskan ilu hinnata! Otsisime kolm aastat kohta, kus elada, olime palju kohti läbi katsetanud, käisime isegi paari mõisa ja Nõmme maju vaatamas, kus polnud hirmsat euroremonti tehtud. Lõpuks jõudsime arusaamisele, et meile meeldib ikkagi ainult kesklinnas elada ja töötada – kõnnin igal hommikul tööle viis minutit, rattaga sõites kulub kaks minutit.

Ma olin juba otsingutest väsinud ja üsna kindel, et ideaalset kodu ei olegi võimalik leida, nii et otsustasin suure vihaga, et võtame lõpuks sellest, mis pakkuda on. Viiest kohast esimesse minnes vaatasime lihtsalt Taneliga teineteisele otsa, et vist nägimegi enda uut kodu – et ei ole lihtsalt võimalik, et ongi selline koht olemas! See on 140-ruutmeetrine, kõrged laed, näeb seest välja nagu mõis. 3000 ruutmeetrit on aeda, ning seda kõike Tallinna kesklinnas.

Kell kuus õhtul otsustasime ostu ära, kella kümneks oli hind paika saadud ja kell kaksteist oli omanik müügikuulutuse maha võtnud ning järgmiseks päevaks notar kokku lepitud. Ja lisaks saime oma teise kodu ka alles jätta.

Hiljuti oli uudis, et teil Taneliga täitus 20 aastat koos. Kas pole veider, et kui kohtusite, olite 17-aastased, aga mõni ei leia elu lõpuni kaaslast?

Järelikult läks hästi. Ma olen väga tänulik selle eest ka. Elu oleks võinud hoopis teistmoodi minna kui läks, aga kõik head asjad on iseenesest juhtunud.

Kui minu tugevam pool on organiseerimine, siis temagi on hea organiseerija, aga tal on majanduslik pool tunduvalt tugevam kui minul. Ta ei tee nii palju idiootlikke oste kui mina. Ütleme nii, et ma pole üheltki reisilt tulnud tagasi nii, et ma poleks antiigipoest läbi hüpanud ja jälle saabunud koju kohvrisse mittemahtuva hiiglasliku vaasiga, mis on mul lennukis süles. Tegelikult taipasin lõpuks ise ka, et neid vaase on liiga palju, nüüd olen suutnud piiri peale panna. Kõik on olemas, kõik on korras ja juurde pole midagi vaja. Okei, praegu on üks peegel välja valitud, aga hinda tuleb enne alla kaubelda.

Sellega tegeleb Tanel?

Ei, sellega saan ise ka hakkama, tema tegeleb hommikust õhtuni töötamisega nagu minagi, aga tal on oluliselt rohkem välisreise.

Mis eesmärk sellisel rabamisel on? Areneda kunstnikuna?

Ongi nii. Kui ikka Tanelil on aastas kümme näitust välismaal ja oma näitusele oleks viisakas kohale sõita, siis sellepärast ta ongi tihti ära. Ta on läinud internatsionaalseks, mida mina valinud ei ole, ja näen kõrvalt, et tal pole enam kunagi tagasiteed. Peabki aina rohkem töötama. Kui mina lõpetan töö tavaliselt keskööl, siis tema kell kaks öösel.

Vaba aega veedate koos reisides?

Kui tal on näitusereis, siis tavaliselt proovin minna kaasa.

Aga puhkusereisid?

Väga harva, ja see tundub väga imelik. Võtame alati läpakad kaasa, et siis saab ka tööd teha.

Jaanuaris on Tanelil Bangkokis näitus ja Taiwanis konverents, sinna sõidan küll kaasa. Tema peab olema kolm nädalat ära, mina saan olla maksimaalselt nädala, sest vabariigi aastapäeva pidustused lähenevad. Ma ei saa lihtsalt klientidele teatada, et sõidan kolmeks nädalaks Taisse.

Hiljuti võeti vastu kooseluseadus. Kas teie kasutaksite võimalust oma kooselu registreerida?

Kindlasti. Minu jaoks on see seadus, mis on seni unustatud vastu võtta. Poleemika käigus, mida äärmususklikud korraldasid, läks selle mõte ju täiesti kaduma. Geid maksavad täpselt samasuguseid riigimakse, loome täpselt samamoodi inimestele uusi töökohti, kõik kohustused on meil riigi ees samad, aga õigused millegipärast teised. Nüüd saabki seadusega korda, et õigused ja kohustused on samad kõikidele Eesti Vabariigi kodanikele – nagu see ka põhiseaduses kirjas on. Ütleme siis nii, et peaaegu samad õigused, aga see on paratamatu kompromiss.

Kindlasti registreerime ära, sest kunagi võib tekkida elukohaga probleeme, või ka arsti juures. Kui käin oma emale apteegist rohtu toomas, on mul tema ID-kaart kaasas, meil on sama perekonnanimi ja ma ei pea seletama hakkama, et see on mu ema, aga kui peaksin näiteks Tanelile mingit rohtu tooma, olen seaduse silmis täiesti võhivõõras inimene. Need on pealtnäha pisikesed asjad.

Panime oma 20. kooselu aastapäeva puhul pildi Facebooki üles ja see tõi kaasa 600 laiki, saime väga palju õnnitlusi ning tuli välja, et meie enda tutvusringkonnas leidus inimesi, kes meie koosolemisest midagi ei teadnud! Nüüd said siis teada ja see kõik tekitas ainult head.

Kuidas suhtusid sellesse ema, isa, õde, vennad?

Isa on surnud, aga tema oli esimene inimene, kellele üldse rääkisin, et ma gei olen. Tal ei olnud sellega mingit probleemi, olles ise täismatšo, ehtne mees, kellel oli (eelmise perekonnaga – toim) kokku viis last. Kuna tal iseenda või soolise eelistusega seotud kahtlusi polnud, polnud tal ka sellega probleeme, et ta poeg võiks gei olla. Tal ei olnud sellega probleeme, et mul hästi läheb, et ma üldse kedagi armastan.

Probleeme seoses geidega on tavaliselt vanematel inimestel, sest nõukaajal oli samasooliste suhe kriminaalselt karistatav. Mina leian seevastu, et Vene ajal polnud midagi õigesti, see oli üks pask riik, kus pidime elama. Uus Eesti riik on tore koht.

Ma ei tunne ühtki inimest, kellel Vene ajal tore oli. Eestlased on armastanud liialt pikalt rääkida Eestist kui Euroopa ja Põhjamaa riigist, ning nüüd, kui järsku tuli teha üks samm selles suunas, mis on Euroopas normaalne inimõigus, tahtis osa eesti rahvast millegipärast astuda sammu tagasi Nõukogude Liidu suunas. Miks see nii on, seda on minu jaoks isegi hirmutav mõtelda, eriti kui arvestada Venemaa viimase aja tegevust Ukrainas ja Gruusias...

Sellises olukorras sõdida teise eestimaalase õiguse vastu oma kooselu registreerida on lihtsalt... Mul pole sõnu.

Millisena kujutad elusügist ette?

Peaasi, et tervis oleks korras. Olen kõrvalt näinud, kuidas inimesed tervisele tööga ülepingutamisega karuteene teevad ning elusügis polegi enam mõnus elu nautimine, vaid arstijärjekorras istumine. Peakski nädala sees või -vahetusel rohkem puhkama!

Teleri olete endale lõpuks muretsenud?

Üle-eelmisel nädalal sai juba teine telekas ostetud, aga vabatahtlikult ei vaata ma seda endiselt. Lõpetasin vaatamise, kuna seal kedrati reklaamide vahele aina samu B-kategooria filme. See on ajakulu, mille asemel teen parem õhtusöögi ja kutsun sõbrad külla.

Eile vestlesin Ketlin Bachmanniga, kes vahetevahel telekat vaatab. Üritasin välja selgitada, et mis asi see näosaade on ja kes need inimesed seal on. Siis ta rääkis, et üks neist on «Padjaklubist», ja mina küsisin, et mis see «Padjaklubi» on.

Aldo Järvsoo

Sündinud 5. detsembril 1976 Tallinnas.

Õppinud moedisaini Eesti Kunstiakadeemias.

Moemaja Embassy of Fashion asutaja.

Eesti Moedisaini Liidu asutaja ja juhatuse liige.

Tallinna moenädala loovjuht.

Kokku umbes 50 moeshow’d ja näitust Eestis, Soomes, Rootsis, Luksemburgis, Belgias, Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal, Portugalis, Venemaal, Lätis ja Leedus.

Tähtsamad auhinnad: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu aastaauhind Pärandihoidja (2010), parima moekunstniku aastaauhind Kuldnõel 2008 (2009), moekonkursi Supernoova grand prix (2005 ja 2006), 1. koht moekonkursi SmirnoffFashionAwards98 Eesti eelvoorus (1998), parima noore moedisaineri aastaauhind Väike Nõel (1998), 1. koht noorte moedisainerite konkursil IN’95 (1995), 1. koht (grupiga) noorte moedisainerite konkursil IN’94 (1994).