Kuigi sisemist ilu peetakse välimisest olulisemaks, loob mulje inimesest, keda me ei tunne, just tema riietus ja soeng. Mõned meist jäävad kindlale stiilile truuks aastakümneteks. Miks?
Näita mulle, mida sa kannad, ja ma ütlen, kes sa oled
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usun, et paljudel inimestel on ühe ja sama riietuse kandmine alanud sellest, et nad on kõigepealt katsetanud, leidnud niiviisi endale sobiva stiili ja riideeseme, ning seda kandma hakanud. Nad on sellega harjunud, see on olnud mugav või ilus või mõlemat korraga. Mõne jaoks on ehk ka oluline tõmmata niiviisi endale tähelepanu. Praktiline pool ja mõistlikkuse printsiip mõjutavad ostuharjumusi – kannan nii kaua, kui kestab ja siis ostan uue samasuguse, sest kui sobib, pole ju põhjust muuta! Samasuguseid paralleele võib tõmmata ka soenguga.
Teine asi on see, kui lähed poodi ja ostad kogu aeg piltlikult öeldes ainult pruune villaseid veste. Või kui ainuke aksessuaar, mis on mugav või milleta ei kujuta ennast ette, on näiteks kikilips või kübar – siis räägime juba inimese identiteedi olulisest osast. Mingi kindla soengu või riietuseseme kandmine tekitab hea enesetunde, toob meeldiva vastukaja teistelt, ja nii hakkabki kandja seda võtma kui osakest endast.
Aja möödudes on raske kindla aksessuaari kandmist lõpetada, sest sind teatakse selle kaudu ning tekivad küsimused ja võõristus nii teistel kui ka endal – kas ma pole enam sama inimene kes enne? Ent loomulikult, kui tekibki soov oma ellu muutusi tekitada, siis identiteedi muudatus soengu või rõivastuse kaudu on täiesti praktiseeritav viis. Tihti toimuvad sellised muutused meie elu eri arenguetappides, näiteks lasteaialapsest koolilapseks, edasi teismeliseks, täiskasvanuks ja «küpseks» inimeseks saades.
Näiteks mina otsustasin mingil ajal, et kui ma vanuse poolest pole enam tütarlaps või neiu, siis võiks ka juuksevärv seda kajastada, ning leidsin, et senist blondi värvi võiks asendada pehme šokolaadipruun. See aga oli nii võõras, muutis mu enda arvates «tädiks» ega saanudki omaks. Pöördusin blondi juurde tagasi. Ka nii võib juhtuda! Oma osa võib olla taktikal. Mõni naine ehk värvib juuksed meelega blondiks, sest tunneb, et muidu mõjub ta tööringkondades liiga jõuliselt. Blondide üldine kuvand aitab tema kuvandit tasakaalustada.
Riideese, aga ka soeng aitab teistel meid teatud viisil tajuda, samuti meil endil teatud rolli kehastuda. Kujutan ette, et Angela Merkel võib koduses miljöös ka pusas ja lihtsas seelikus pliidi ees süüa teha, aga kui tal on vaja liidukantslerina esineda, siis ta paneb endale spetsiifilise lõikega jaki selga ja tunnebki ennast teises rollis. Loomulikult – eriti naiste puhul – mängib siin rolli ka oma tugevate külgede rõhutamine, pidades silmas välimust. Ju siis on ta mingil hetkel avastanud või on stilist soovitanud teatud lõikega riietust.
Keegi võib olla meile sisendanud (või oleme seda ise teinud), et näiteks kõvad mehed kannavad vaat sellist ülikonda. Kui kuulsid sellist märkust kellegi suust, keda respekteerid ja kellest usud, et tema teab, kuidas teha õigeid otsuseid, samas endas kahtled, siis võid väga vabalt joonduda ütleja järgi ning endalegi «õige» ülikonna muretseda. Juhinduda võib ka üldistest soovitustest, näiteks et teatud näo ja ninakujuga sobib tukk ja lühike õlgadeni juus.
Turvatunne kui teatud riietusega kaasnev nähtus võib tulla mängu siis, kui lähed võõrasse või ärevust tekitavasse keskkonda ning soovid võimalikult rahulikuks jääda. Siis on ju hea eelistada äraproovitud riietust ja ka soengut – vähemalt see ei vea sind alt. Oma osa võib olla ka ebausul, et kui mul see on seljas, siis ei ole kunagi midagi halba juhtunud. Samamoodi võib ema keelata oma juba täiskasvanud lapsel pikki juukseid maha lõigata, sest sellega koos lõikavat ta ka oma õnne maha.
Riietuse, aga ka soenguga võime tahta elustada positiivseid emotsioone, mida oleme kunagi kogenud. Mul on üks pusa, mida kandsin ajal, mil elasin muretut ja seltskondlikult lõbusat elu. Vahepeal kadus see kuskile ära, aga kui hiljuti kolisin, leidsin üles ja hakkasin uuesti kasutama, sest see tuletab meelde toredat eluetappi ning on justkui selle sümboliks. Kui see seljas, on kuidagi kergem ja vabam olla.